Väike minu fantaasia ja ma ikka ei ole nii puhas hing, vaid vallatult puhas hing.
Üks õhtu, üks täiskuu, üks koht, üks ja ainus kaunis neiu mustas. Üks suvine jaani kuu öö, mille taustal valge täiskuu särab, kui päike. Kuu lõpmatuse arv vendi ja õdesi temaga koos. Öö on vaikne ja rahulikult soe. Tunda on suve pöördumist sügise poole ja kuulda jalgade all romantilist teekruusa karbinad kõrbinad. Olles surnuaia värava juures, võtan jalast kingad ja sokid, nagu astuks koju. Neiu mustas võtab enda platvorm kingad jalast ja ta laseb mul enda sukkad jalats ära võtta. Algul ehmatan, aga ma teen seda suure rõõmuga. Sukkad mis ulatavad tal seeliku alla, mis on punavalge ruuduline. Mu käsi liikus kõrgemale kui vaja ja tundes kuidas mu käsi värises erutusest.
Sukka jalast talt võtan kui rüütel. Üks jalg põlvel ja neiu soe jalg minu põlvel. Minu liigutused on vaiksed ja aeglased. Minu silmad piiluvad neiu ööst musta värvi pesu seeliku all. Püksikude keskel asub tuli punane DM roos ja roosi vars liigub täpselt häbememokkade vormide vahele, mis on läbi püksikude näha selles pimetas kuu valgel ööl. Sinna kus algab elu. Soov on seda aina ligemalt näha ja tunda. Selleks ma salakavalalt kummardun neiu põlve suudlema. Kui olen põlve mustast sukkast vabastanud. Selle ajal kui ma tema põlve suudlen ja piilun tema püksikuid, tõmbab tema oma suve kleiti enda poole. Mulle tundub et ma rohkem näeks, nagu teaks mida ma tegelt sooviks näha ja tunda.
Ta naeratab mulle salakavalt . Üks jalg vaba piinavast, aga turvalisest sukkast. Sama teen ka teise jalaga ja aina kasvab soov mitte enam näha vaid tunda. Kui teine jalg vabast sukkast ja kingast, lasen tal istuda oma põlvele. Suudlen teda käele ja siis ahnelt kaela, aga huuli veel mitte, liiga häbelik. Küsin talt, kas oled valmis avastama õhtus lendlevaid energia tundeid kuu valgele valgus vihtade najal.
Tõusen püsti, talt vastust ootamata ja võtan talt käest, tundes et ta on valmis. Seda reedab neiu tuliselt kuumad soojad käed. Liikudes vaiksel sammul täiskuu valguses ja tundes kuidas me õhtuga üheks saame. Tuul puudutab meie juukseid õrnalt ja samm on kerge, nagu kantakse meid udusulgedes pilve padjatel.
Niiske rohi ja säravad tähed helendavad igavese loojumata päikse taustal, kus valguseks on tähed ja suuna näitajaks kuu. Meie vahel ei ole sõnu, vaid silmad ja palju ütlev kummaline vaikus. Mida mina vihkan, aga seal ma seda naudin. Ilma sõnateda pinge, ma tahaks teda haarada ja leida uks mis avaks tema südame. Ma tahaks osa saada tema soojusest. Liikudes aina sügavamale anarhilist õhtu aeda ja naudides maagilist kuuvalguse teatri mängu. Mida sügavamale vahepeatuse aeda jalutame, seda tugevamaks läheb soov unustada kombed ja lihtsalt tunda tema südame lööke enda vastu. Jõudes kohta kus kuuvalgus on õhku kirjutanud sissepääs mitte igaühele, vaid meile. Vana ja rauast rist looduse kohevas vaipkattes. Ta astub kergel sammul palju jalu risti najale ja sammub nooruslikult kergelt. Liigun neiu poole ja vaatan pidevalt talle silma. Jõudes kohati neiuga, haaran ühe käega tema puusast ja teisega algul õrnalt , aga aina tugevamalt tema kannikast. Ta katsub vastu ja pigistab mu selga, samal ajal toetades ristile. Üks tema jalg haarab ümber minu. Meie huuled kohtuvad aeglasti, et sealt edasi suudelda pikalt ja ahnelt. Tundes enda vastu neiu pringi ja erutanud rindasi. Ma ahnelt suudlen tema kaela ja ta hundilikult näksab mu kõrvu.
Ta lausub mulle salaja kõrva;“ Ära ole häbelik, ära karda mind, ma olen sinu ja ainult sinu.“ Seda kindlamini ma võtan teda, julgemaks lähevad soovid, et tunda teda endas.
Ma nööpisin ta alasti kuu valgele soojale valgusele, tundes tema naha sooja lõhna. Hetk hiljem tundsime end Adam ja Evana loodus aias. Tundes tema soojasi käsi ja keele erutavaid puutudusi enda kehal. Ma vastasin samaga, ahnelt imedes ta rinnanibusi ja mängides keele otsaga. See järel lükkasin ta vaikselt neiu vastu risti toetama ja ise laskusin põlvetele. Tõstes ühe neiu jala oma õlale ja teise lükkasin väljas poole, et avaneks maailma alguse uks. Liikusin tupele ligemale ja keele otsaga õrnalt liikusin mõõda sisse sääri niiskes tuppe. Erilise hoolega ja püüdes tungida keelega tema sügavustese, samas tundes tema hulluks ajavaid lõhnasi. Tehes kiiremaid liikudusi keelega, nagu püüaks rohkem sisse saada ja siis vaikselt üles liikuda. Minnes mõõda kõhtu ja tehes ringe ümber naba, nagu ringteel. Leides suuna, liigun mägede ja tuliste punaste huulde poole. Samal ajal liiguvad minu vallatud sõrmed häbememokkade vahelt sisse, tehes eeltööd minu kõvadusele.
Kuna ma sooviks oma oskamatust varjata, siis keera neiu seljaga enda poole, et siseneda talle seljatagant niiskese sõrmede poolt ette valmistatud end avanud lille õisis. Sisenedes nii jõuliselt tõukedega kui suudan. Lisades aina hoogu ja tunda neiu pehmelt sooja tagumiku ja käega veel mängida kõdistiega. Ta hingamine muutub raskemaks, aga tundes et ainult erutusest. Ta vaatab risti tipu ja sealt paistavad kuud. Vaikselt keerates pea minu poole ja lausub sõnad; „ Jõulisemad, kiiremini ja mehelikumalt, sa oled mees, aga näita kas sa suudad olla põrgu vürst.“
Minu liigutused olid veel ebakindlalt, aga vaikselt unustasin selle ja lihtsalt nautisin seda. Jääraligu järjekindlusega teen, et minna aina paremaks ja suudaks mina ja neiu seda lihtsalt nautida. Tunda kuidas põrgulikult palav on.
See oli liiga hea, esimene sisemine värin tuli kiirelt ja kähku, aga see ei ehmatanud neiud. Ta õrnalt mu kõvaduse puhtaks tegi ja uue hooga edasi misjonäriasendsi kasteheina pehmes murul. Ma vaatasin ta silmi, sügavale silma, nähes kuidas neiu silmade värv kuu valguses mängis. See erutas teda nii, et ma tundsin enda all maavärinad, nagu avaks end taeva ja põrgu väravad.
Ma tundsin kuidas kehad üheks said ja südamed kokku sulasid. See rohi muudus meie kaisutamise, hellituste ja õrnuste voodiks. Meid äratas päikse kerge kirglik suudlus meie põskedele. Neiu naeratas ja suudles põsele ja ma tundsin ... midagi mida ei saa kirjeldata.
Ma võtsin ta käest ja suudlesin teda ja laususin need kolm sõna.
