20. juuni. 2010.

20 juuni 2010 on minu elus üks huvitavamaid ja tavapärasest päevast palju ilusam. Enne 20 juuni hommikud, ehk 19 juuni õhtu oli suur must masenduse pilv minu pea kohal. Surnuaias käimine rahustas mind ja mu sisse maailma, unekati tegi ka head tööd. Hommikul oli hea olla ja päike ronis mõnusalt pilve tagant välja. Kuivadas ümbrust ja lasi tunda mul end kunstikuna. Päike on hea, kui ta tajub õigeid piire soojusi. Liiga soe on kehv, aga see selleks.
Siis saatsin sõnumi, kas see inimene ikka sooviks minuga kokku saada, väiksed kahtlused olid. Kahtlused mis olid jäänud eelmise õhtu musta masendusest mu hinge kinni. Unekati on ikka ainult üks hing Võitmatu Musta Armaada vastu. Tema heisatud purjed on tublid tööd teinud. Neist jääkidest piisa et tunda end kehvasti ja kahelda, kui saatsin sms, kas tal on aega minuga kokku saada. Vastus oli soojendavalt positiivne, Yeh ju.
Võtsin end ja muud väiksed asjad kaasa, läksin naudima head muusikad rongi rataste metalse kõrva rahustava helide saatel. Siht oli mul ja on DM ja see jääb taeva ja põrgu väravade vahele alale.
Kauni neiuga mustas saan seal kokku ja vist teist korda saan temaga rääkida silmast silma. Samas oli hirm, kas ma ikka suudan tema jaoks huvitav olla või ... ma ei tea. Kummaline , selline tobe soov pidevalt meeldida ja nagu olla inimene, nagu ma ei oleks. Nii raske on ise endaks jääda.
Jõudsin Baldijaam ja varem kui arvasin, tegin väikse ringi vanalinnas. Otsin midagi head, siis oli suht kindel suund DM.
Mind natuke ehmatas see et must neiu ei olnud üksi, vaid enda parima sõbrannaga. Ma ei ütleks, et see oli paha, aga ma läksin kuidagi krampi. Mõtted jooksid kokku ja sellest oli mul endal kahju, et ei suuda suhelda. Samas oli hea, et saan end ikka proovile panna ja oma sotsaalsed ringi suurentata. Ma pean ju kuidagi sellest krapist üle saama.
Siis tegi must neiu midagi, mida ma ei ole ühegild inimeselt ammu saanud, ühte tunned, see on selline lapse tunne. Ma ei oska ütleta mis see on, nagu saaks sisemine laps väikse kingitus. See on selle pärast eriline, et ma ei küsinud seda, ega palunud. Vabatahtlik kingitus, selle teoga on must neiu minu südames erilisel kohal, aga tahaks ütleta igavesti , aga ma ei taha neid sõnu valesti kasutada. Üks kõik mis tulevik mulle ei tooks. Ma oleks talle põsele musi või suure kalli teinud, aga ta sõbranna oli seal ja ma ei julgenud enda emotsioone välja näitata. Ma oleks nii tahanuks seda teha.
Uues olemise nõudis mult harjumist. Selle nahka natuke läks see kohtumine. Ma loodan, et nad väga igavuse või must ära väsinud. Seda näitab aeg.
Siis õhtu oli punk tuuri viimane kontsert, mis oli väga vinge, kokkuvõttes. Kui kohale läksin, oli rahvast juba väga palju. Nagu kevades, aga sekke vahega, et ma jõudsin õige aegselt. Kontsert algas kusgil 21:20 ja mina olin selle ajaks saanud ühe 35 kroonise siidri, kusgil pool liitrid. Mida jagus kontserti lõpuni. Ma nägin või olin juures, kuidas mu tuttav vanakooli punkar Villult õlut välja pinnis, mingid 20 aasta tagust õle võlga. Villu oli tubli ja ta saigi õlle. Ma olin seal kahe vanakooli punkariga, üle 45 aasta vanad ja sellised õiged. Enda tehtud ketid ja riided, võimas.
Kontserti muusika oli võimas ja nägin kuidas punkar tantsib, kuidas peab tantsima, hehe. Ikka nii, et 2 korda 3 ruutu ruumi, siis ka ei ole ohutu olla, vähemalt siidriga või õllega.
See oli ideealne õhtu, loojuv päike, soe, super muusika ja hea siider. Ma tundsin et oskan elada.
Ajutiselt oskan elada.