Mis on armastus, kui tunded on surnud ja silma see vikkad. Ma räägin seda läbi Juhan Liivi luuletuste, kasutan tema mõtteid omal viisil.
Ma neidusi armastan ja kiindun neist kergelt, tavaliselt ei kosta neist ei ega jaa- ja vist ei polnudki neil midagi kosta. Ma vaikselt loobun neist, nemad lihtsalt saadavad mind valgele, lumi valgele taeva kuule. Kui mul oleks trepp, roniks ma sinna ise.
Ma tundsin ühte hulgust, kes elas minu südames, kes oli minu südames vangis. Väljas pool seda aetakse teda taga nagu hulgust. Tema on minu südametunnistus. Ta on selgelt puhas ja õrnalt ilus, tema on minu põuetunnistus.
Palju on teda maha teotanud, aga nemad ehitavad endale ainult unistusi. Kes teda endale vajanud, saanud oma unistused ja õnne kauba peale. Ma isilikult tulen ja panen neile sooja sära südamese.
Vahest ma tunnen oma südametunnistusele kaasa, oh sa vaeseke minu hulgus. Lõpuks ei jää sulle midagi peale soojuse ja teadmine. Kõik tükid sinu soojusest on teiste südames. Kunagi ei sa saa teadmaks kas see oli seda kallist hinda väärt. Tema soojus on kulda väärt, aga piisab ka kallist.
Selline on minu hulgus minu südames.
Ega ma eriti palju suudagi, vaid mida ma teinud olen ja siis tunne, et sellest jääb väheks. Ma ei suuda vastustust võtta ja olla kindel endas. See inimene peab tõesti eriline olema. Sama kaunis kui kunst, sama salapärane kui kunst jne, neid sõnu on palju.
Seal on üks erinevus, kunst ei suuda olla füüsiliselt soe. Ma usun, et teise inimese puutudus on alati palju soojem ja silmi lahti tegev kogemus, kui kunagi seda kunst saab olema. Kui sa tunned ja tajud, et see inimene hoolib sinust, ehk armastab.
Mulle läheb korda see Rakvere neiu, ehk Nöpsik, aga mina ei ole see tema õnne valemi koostis osa. Miks ma soovin tundeid mis ei ole minule.
See on armastus.
No comments:
Post a Comment