Ingel on samas siiras, kui sügisene taevalaotus pilvedega, kus mängib päike oma väikeseid siiraid mänge. Ta ei ole kuri ega paha, lihtsalt nautleb pilvedega sügist. Ta mõtted on siirad, tunded ebamaiselt soojad ja ta ei ole kunagi kuri.
isegi kui ta oleks kuri ja pahane, ei suuda ma seda näha, sest tema siirus pehmendab seda. See on isekas ja egoistlik käitumine minu poolt ja tundmine, aga ma ei suuda. Ma lohutaks teda ainult ja võtaks ta kaisu.
Tema siirust saab ainult kirjeldada sügise päikesega, mis soojendab põski, kuivatades põskedelt pisaraid,mis on sinna tulnud üksildusest.
Tema pehmed, siirad tunded on sama õrnad, kui siidist rätik, mis on lumivalge, aga sellel on vabaduse kirg.
tema silmad säravad siirusest, nagu õhtune täiskuu sügises. Ma vaatan tema silmi ja tunne, et kuu valgus ei ole minust kaugel, ainult käe ulatuse.
Ingli siirust on nii raske kirjeldada, seda saab ainult tunda ja ainult tunda.
minu pisarad on siirad ja igavesed, neid saab ainult kuivatada ingel.
ma vabandan, ma mõtlesin ümber, mul jäi mustast märkmikust järsku see silma, see on pikem ja keerulisem, aga jään ootama
soovides kõige head.
No comments:
Post a Comment