Kaks õitsevad taevaliku valged liblikad,
vahetavad kujusi kui valged pilved,
laisalt kerges päikse soojas tuules,
mängeldes omi valgeid tiivasi liigutavad,
kui siidised taeva kangad.
*
Kahe taevaliku valgel õiel,
kasvab kõrgepinge,
kui mere lainetus rannal,
nende mõttede varjus,
värelevad nende tiibades,
nagu armunud hullud õied,
õitseval rohelisel tekil,
pingede mere tulvas
pilluvad kuldseid sädemeid,
et õhtusse vajuda,
kui loojangu silmad.
*
Nad vaikselt õile õrnalt peatuvad,
loojangu põllule end uuesti loovad,
uut maailma avastama.
No comments:
Post a Comment