Seal olen ma palju kõndinud, sest mingi vahe käsin jaama juures tööl ja kuubikud värvisin ka seal ( jaama juures täheta seal kaugemal on hooned kus käisin tööl). Üks päev tegin klõpsu kui liikusin sinna või tulin sealt ja mõtlesin see on hea koht. Oli kah.
See on küllalt pikk tee, 2.5 km sinna ja tagasi sama pikk. See osa Raplast on väga vaikne, suure tee äärse kohta. Eriti pühapäeval. Seal saab palju omi mõtteid koguda.
Tunda kuidas päike sind vaatab ja palavalt kalli teeb soojale sametist mustale pintsakule, mis on kahjuks just minu seljas. Üle õla vana nõukogude metisiini kott, mille peal on punase risti märk. Minu jaoks on seal sees kunst ehk maailma parim ravi = kunst. Sellest on veel parem ravi, kes teab, see teab. Mina seda teile ei ütle.
Nii ma kõndisin seal kõnniteel ja kogusin väikseid mõtteid oma esimese maali näituse jaoks. Muidugi ka palju muidu mõtteid ja seiklemist omas maailmas.
Selle kõnniteel on oma eriline aura, seal seda rohelust ja kergust. Seal muutub nii vähe, et nagu aeg seisab. Minu jaoks ta seisab ja tundub et seal on igavik. See aja seismine seal on igal aastaajal.
Suvi , kui palavus võtab õhu, kevadel kui sünnib loodus, talvel kui lumi langeb ninale või keele otsale ja sügisel kui vihma pisar on sinuga sõber.
Kõndimine annab alati võimaluse mõelda ja unustad end, aga tuleb jälgida ka müra.
No comments:
Post a Comment