Alustaks sellest, et inimene saab kõige rohkem aitata ta ise. Nii kurb kui see ei ole, ma endiselt võitlen enda sisemise kuratiga. Ehk endaga. Kogu aeg leian et ma olen saatan, ehk ma olen väga masendav kuju. Ma ei oska juua, et olla õnnelik. Kas tõesti on minu õnn olla kurb. Ma ei oska olla inimene või on see kurbus minu soov varjata enda igavust ja tühjust.
Ma ei oska enam, ma proovisin, aga ei suuda. Mul on alati selline tunne, et kõik teevad mulle selgeks, et ma olen igav ja mõjun masendavalt.
Eks suur probleem on minus endas, et ma ei suuda olla mees. Kes on minu silmas mees. Kelle on olnud kolm kuni viis suhet. Mul ei ole midagi, vaid unistused. Mul isegi ei ole isegi suudlust. Nii et AIDS ja HIV, mulle neid kunagi tulemas ei ole, aga kunagi ei maksa iial ütleta.
Ei ole maja, korterid ega autod, ütlen ausalt, ei huvita ka. Minu eas oleval mehel peaks olema vähemalt auto.
Mees peaks olema ilus, suur ja tugev. Ei ole ma ilus vaid oma näoliselt seitsme tahulise kuupist tulnud tulnukas. Muidu „Aliens“ on väga hea film. Suur olen ma vaid enda silmas aga 174 cm kohta olen ma kääbus. Mul on vikerkaare juures kulda ei ole. Ainult need kummalised värvid, aga neid ma kaitsen nii kuidas oskan, sest need on minu kunsti ande alus talad. Tugevuses, ma ei oska enam isegi ämblikule haiged teha. Ämblikud maksavad mulle üüri, minu toas, aga nad on mulle juba pool aastata võlgu. Ma kardan valu, tore ju.
Sellise jutuga mind eriti naised ei vaata ja jumal tänatud ka mehed. Ma saan sellest nii hästi aru, aga võib olla ma hirmutan neid. Miks ma teen endale elu keerulisemaks. Miks mul on nii lollid mõtted.
Mul võiks olla surma haigus, siis saaks millegile muule mõelda, kui endale.
„Liiga valusad mõtted“ on minu nutumüür, kusagile peab end maha laadima. Tegelt on mul suht ükskõik juba sellest millest inimesed minust mõtlevad või minu maailmast näevad. Edevusest ma endsiselt küsin, mis nad minust arvavad. Ma olen endiselt poisike. Vähemalt olen endaga aus, see on hea asi. Õnneks võin teie rõõmuks ütleta, et mul võib olla tervisel tõsine rikke. Mis mõjuma peaks hakkama siis kui saan 50 aasta vanaks.
Eks suvel lähen arsti juurde, vähemalt võiks olla. See pidi jääma saladuseks, aga mul on pohui.
Minu nutumüür, mille peal ma kõnnin kui jumal.
No comments:
Post a Comment