Mu silmade ees kordub ta kiigel,
ma tundsin et kui valgustatud,
minus on tohutu ootamis ootus,
tajuta uuesti sumisevad kiikumist.
*
Ta naeratus lõikalki südamese,
kui loojang julmalt päevasse,
ta naeratuse sära on kordumatu,
vaikselt närbuvasse õhtusse.
*
Ma joon möödunud särast,
kui päike pimestub temast loojangusse,
tundes endas südame särelevad suminat,
seda kordumatud tunned sõnastamata.
*
Ma tajun ta õitsevad isikust,
mu luuletuski haihtub ta huultesse,
ometi ma tajun teda rohkem,
tema soojust enda hinge haavades.
No comments:
Post a Comment