Luule luulest

Ma tean, et kuskil kaugel
on mere äärne rannik.
Mille tuultes seisab kohvik,
mis sama kaua olnud,
kui laindes igivanad kivid.
Ta on vana ja väsinud,
nagu hinged kes sinna tulevad.
Nad istuvad laua äärde,
vaatega tuulisele merele,
mille tasutal loojub päike.
Sama punane kui su huuled,
mida ma hoolega jälgin.
Salaja ja arglikult,
püüan su varjatuid silmi.
Tellin sooja jooki,
koos vaarika maasika küpsisega.
Ma tunnen kuidas päike
meid endale hoiab.
Tulgu kas või maailma lõpp,
aga ma ei hooliks sellest,
sest ma olen maailma lõpu kohvikus.
Enne kui lähen,
ütlen sulle salaja kõrva;
....
Ja lahkun vaikselt päikeses.