luule luulest

Ma jalutan üksi
pikki jõe äärseid kaldaid,
kus on sulast märjad puud.
Silmad päikest täis,
nagu suvekuudel heinamaal.
Päikese upuvad mu silmad,
püüdes leida sadamad.
Nõudlikult endalt küsides,
kes kontrollib minu süda.
Pealetükkivamalt nõuan vastust,
esitades teravamalt endalt küsimus,
nagu ma peaks teadma vastust.
Mu süda on puhas ehituskunst,
ühtne ja tugev monoliit.
Mis alati upub silmadese,
ma naudin seda apogeest olemist.
Nähes end peegel pildis,
kiirelt voolavas kevad vees.
Las upub süda,
kui hing.
Süda on alati võimalik päästa,
aga hing võib jääda jäädavalt.
Siis korraks piilus päike,
aga mõttes käis vaikselt,
kevad.