Palavuse murdub mu hing,
hetke enne langust põrgu,
viibin ma hetke parasiidis.
*
See on unistus, mis kuhugi ei kao, vaid on igavesti minuga. Seda ei hävita kuum ega külm maailm. Ta on süngemas aukus, aga seal ta on eredam kui päike ja soojem kui süda. Ta säilib kui tuhk maailmas, tal ei ole paremaid ega halvemaid aegu, vaid hetked, mis on igavesed. Mõtted kaovad sinna kuhu päike kunagi ei pääse ja ei tahagi.
Põrgusse see kõik ja maailm.
*
Sellel hetkel taipan end naeratamas,
kui leiaks endas tuge,
et valitseda maailma muusaga,
ainult muusaga.
No comments:
Post a Comment