Kiri Getterile.
Kes on Getteri? Noor neiu, minust kuust aastat noorem. Ta on minu jaoks uus ja huvitav päikseline neiu, keda ma tunnen ainult kolm nädalat. Juba on ta suutnud saada minu jaoks päikseks. Ta paneb mind alati naerma ja silmad särama.
Tunnistan ausalt - ma juba ehitasin õhulossi ja temalt luba küsimata. Seda viga märgates lõhkusin õhulossi. Mitte küll täielikult, jättes vundamendi igaks juhuks alles ja joonised ka. Kui vajan rajan uuesti ja siis koos temaga, ehk Getteriga.
Ta on minu jaoks kui päike, kuumem kui taevas olev kummaline kollane kera. Getteri on nii tuline ja kuum, kui ma ta nina puudutasin. Tundsin kuidas näpud said kõrvetada, ehk tundsin valu mis tegi südame alt kergeks. Ai, mulle meeldis!
Tunnistan üles - elus esimest korda tahan ma vaadata kellelegi silma ja uurida mida ma sealt näen. Nii palju kui ma näinud oled, siis end ja loojuvad päikest (tegelikult oli õhtune kollane oranz kera). Pargipinke ja seda kummalist loodust. Need olid nii tühised asjad tema silmades, kõige rohkem mõjutas mind tema silmade värv.
Muide värvides peitub hing, igas värvis.
Mul on Getteri pruunide silmade vastu nõrkus, ma upun sinna. Ma tahaks aina veel ja veel neid salapäraselt uimastavaid silmi näha, Getteri silmi.
Ma olen end avanud tema jaoks liiga palju, aga mis siis. Mulle meeldib kui ta mind kuulab ja vastupidi.
Ta hääl on jumalik, ta häält kuuldes tulevad alati head asjad meelde minu elus.
Getteril on naiselikuse eeskuju, aga see ei ole oluline, sest minu jaoks on ta lihtsalt jumalik.
Isegi kui ma temalt õhulossi rajamiseks ehitusluba ei saa. Olen õnnelik, et minu elus on ta olemas.
Hetkel on need kõik sõnad, aga need tulevad südamest ja loodan et need jõuavad Getteri südamesse.
Suur kalli Getterile ja teile ilusad õhtud.
Soovilugu oleks Röövel Ööbik – Päike Maa (erostratos)
No comments:
Post a Comment