Kunst.

Selle alapeal kirja alla tulevad minu kunstiga seotud kirjatööd.

Seal on minu tõeline rada.
Seal on väike maja, millel on rookatus, sinna viib ainult väsinud ja nigel tee. Tuul vaikselt käib oma rada, ta mõtleb omi mõtteid.
Selle tuule pärast ongi see koht jäänud mulle hingele. Kunst elab seal ja sureb seal. Mina ainult vaatan, vaatan kaugele, lainde sisse. Kivilt kivile ja mõtted soojad. Vaikselt puud, vaiksed mere heinad ja sosistav tuul. Tõeline kunstik maaliks ja joonistaks, aga mina ei.
Ma lihtsalt tahaks seal olla, olla kui väike hiir maja all. Ma vaikselt oleks seal ja elaks oma vaiksed looma elu. Tunneks sooja suve soojust, karged sügis hommikud, karged päikest, ärkavad rohelist ja seda kõige valvab minu silm.
See koht asub Läänemaal ja mina nimetan seda Saatanaks, sest nimi on peaaegu selline. Tegelt minu jaoks ebamaiselt taevalik koht. See koht on maailmast väga kaugel, sinna ei tule eriti kedagi, sest see on looduskaitse ala. Seal ongi ainult loodus ja igavik.
Kuidas see koht on seotud Raplaga, ei olegi. Ainult sellega, et mina olen Raplast. Käin seal oma hinge ja süda puhkamas. Seal ei ole midagi, ei vett ( kui ainult endal kaasa), ei ole elektrit (see on tegelt olemas, aga 200 m eemal postiküljes) ja tuld peab tegema natuke eemal ( et saaks hommikus või õhtuks sooja vett). Seal ei olegi midagi mõistliku teha, kas jalutada mere ääres, istuda rookatuse all ja vaatata kuidas meri vaikselt õhtuse vajub.
Muidugi võib seal lugeda, aga ma ei ole seda seal jõudnud teha, veel. Joonistad või maalida, olen teinud, aga ei taha teha. Ma lihtsalt liikuks seal sihitult ringi või kiikuks katuse all. Vaataks kuidas tuul mängib omi väiksed vallatuid mänge laindega. On hetki kui kõik seisab, meri, tuul, päike ja isegi aeg. Need on ainult hommikuti.
Ma isegi olen saanud tunda karjuvad tuult, kes on laindega vihased kivide peale. See oli tõesti vihane tuul ja meri tema tööriist kividele.
Mina olen lihtsalt vaatelaja, kes tunneb seda kõik, mis loodus vihaselt teeb.
See on minu varjupaiga ja minu mõttede rada. Tavaliselt ma ei mõtle seal.
See on koht, kus seisab süda ja mõistus.