Oli lõpuks ka aeg.

Päikesest väsinud ma istun tuhmunud valge ümarkuse laua taga ja vaatan suurest aknast õue. Suures vanas ja hüljatud talu majas. Aed mis täitub looduse kauni koos kõlaga. Õunapuud rohelistes ja isegi kergelt punaste huulde läigega õunad. Ma vaatan neid , aga süda keelab neist unistamast. Nad täitavad meeled unistusega mille koostis aine on peegli killud.
Mul ei olnud muud soovi, kui seda õuna punast läiget lõuendile kanda ja teha ta elu värviliselt säravaks loojagu õunaks. See punases värvi soov oli liig minu südamele. Tunnede värvi mängus sai tunda, et mu soovid olid liiga suured ja väsitavad.
Selle maja ainuke põllis elanik musta helepruuni ja valged kirju kass, naudis minu seltsi. Ta nõudis tähele pannu ja tegevust.
Nii tahaks sügis. Leida end värvide kirjust maailmast ja lasta tuultel kanda huulde varjude maailma. Kas või unistutes, mis on peitedud küpsede õunapuude hulga.
Kass tiirutab ümber minu jala, nagu neiud keerutavad mu süda. Täitavad südame soojusega, aga samas hävitavad tulega kõik mis südamesse jääb. Nende silmad on sama teravad kui kassi küünised. Lõikavad valuga ja jätavad haavad südamele. Samas kui neid soojalt vaatavad silmi, siis unustada kõik, andestada kõik mis oli.
Langevad peegli killud südamest ....