Maalides maailma õhtu horisondil,
mõtlemata mõtteid hõbepalges loojangul,
muusa kiikub udu valgel kuul.
*
Ta näeb,
niidetud metsi,
ristiku säramist,
udu voolamist,
kaskede laulu,
heinte kihistavad naeru.
*
Ta tunneb,
tähtede hõngu,
rahutuid põlde,
soolaseid varjusi,
pilkavaid lehti,
sulanud asfaldi pehmust.
*
Ta uurib mind kui rahutud hinge,
vaikselt naerdes minu mõtteid ja tegusi,
ta teeb selja tagant kalli südamele;
„Ole tubli Mikk.“
No comments:
Post a Comment