Selles külmas ja karges hommikus on rööpal üks suund. Milles on tunda metalli kanged kargust. Samas ta ikka suundub sooja valguse poole. Leida endast seda südame soosjust, mida kõik otsivad siin elus.
Ta näeb ja tajub, et tema kõrval võiks paralleeselt kegi veel liikuda valguse suunas, nagu tema. Ta näeb teda hetkel ainult tulevikus, sest tal on hetkel silma klappi ees, ehk piiratud nägemine. Ta ei näe enda kõrvale, vaid enda oma rada, vaid oma rada, rada, egoistlikku enese õnne rada. Seda külma õnne, aga sisemiselt ta teab ja unistab seda sooja tuli kuuma õnne oma õlgadele.
Mida ta tundis siis kui ta tuli meie maailma. Lõõmavast soojusest tulisest kuumusest, ta tundis et on sündinud päikesest. Mida kaugemale ta sellest soojusest liikus, seda tühjana ja üksita ta end tundis. Kui tühi maailma ruum.
Samas ta teadis, et talle on kegi määratud, püüdles aina valguse poole. Teades et seal on tema õnne saladus, kui oleks vaja vaatad kõrvale. Lükkates kõrvale kõik muud, kui oleks ainult vaatade vasakule.
Ma tean, kui ta enda kõrvale vaatab, siis on ta silmad avatud. Näeb oma igavest õnne soojust, kui igavene paariline maailma lõpu.
No comments:
Post a Comment