Mõtted armastusest.

Mõtted armastusest.
Olen aastaga endast midagi avastanud, aga tekkinud küsimused, milleks seda kõige vaja on. Raske on leppida sellega, et olen üksik hunt keset tühja lagedat välja. Kus paistab ainult mulle valgustamas lumivalge kuu ja tema õed-vennad. Ma lonkides käin ja püüan tabada oma sisemist üksikut hunti, ehk saada kahe peaga hundiks. Niipalju kui see mul õnnestub.
Hunt, kes püüdis püüda saaki ja südames jäi neli sihtmärki, mida ma nii väga tahtsin. Neid oli neli. Kõik on mul luhta läinud, sest ma ei suutnud neid oma silmadega võluda. Seega jäi see ühepoolseks. Ma olin hunt, kes püüdis neid tabada oma vigase jalaga, aga ei suutnud, kolme jalaga ei suuda palju, on ju nii. Minu saak vaatas mind kui TOTU, et miks ma endale haiget teen.
Sain aru, et olen endale haiget teinud. Lonkava valusa jala valu lõi südames kui äike puuse. Puu, mis tundis tuule karmi hingust endas, enne lõpliku lööki.
Kõige hullem on see kui ma ise sain aru, mis ma teen. Sain tunda, kuidas üks inimene mind tahtis, aga ma põgenesin kui hunt saba jalge vahel. Tekkis kahtlus, järsku ma oleks samamoodi käitunud nende südames oleva saakloomaga. Kui oleks nad kätte saanud, kas ma siis ei oleks põgenenud. Ühe Ingli puhul võib olla mitte, teise kahe puhul kindlasti. Aga viimase puhul ma veel ei tea, lihtsalt ei tea.
Ma istun maha keset lagedat välja, vaatates kaugustesse ja vajun pikali maha loojuva päikesega. Panen hundi käpa enda pea peale. Sulen silma, sulgenud silmast langeb pisar suve soojale murule. Pisar, mis peegeldab minu sisemist last mängimas üksi palliga. Ta lohutab mind;“ Ära ole kurb, mängi minuga palli. Mul on igav ja palun mängi minuga.“
Ma vaikselt tema soovidele vastu tulles võtan pintsli ja hakkan vaikselt kramplikult uuesti mängima.
Mu sisemine laps toetub mu õlale ja lausub; „ Oskaks ma ka nii maalida, nagu sina, oleks ma palju õnnelikum.“
Vaikselt naeratan ja sama ajal langeb pisar, mille ma kiiresti ära pühin. Peas on mõte, elus on liiga palju häid asju. Igavesti tuuline tuul, soojad käed, värvid oma varjudes, vaiksed pilved , DM (depeche mode), helid mis kallistavad kõrvu, mu enda fantaasiad, sügisene kollane päike ja magusad kommid, nagu elu.