Päikse langemine tungis su silmades,
linna kohal kustub päike.
Siis lendu läksid ihad nagu kivi lingust
üle sügishambast püretatud asfalti.
Mees su selja taga tõuseb udus hallis,
nägu säravast silmitu ja meelas.
Südames aga soojalt suliseb kui allik
ainult rõõmu, iha, sensuaalsust.
Juba vaikselt sõjakad huuled tulid!
Aga kuidas leida endast ei?
Ta silmades mahlased huuled.
Ta palgel võimukad soovid.
Kui ju tunned seotud pinges,
tühjaks jäänud sõnu, kaotatud sekundeid näed,
huuled kohtumist, naeratust, tugevad surved,
haaravad sind äkki imesoojad käed.
Suule langeb huulte hellust hõõgab neste.
Irdub keha kehast, ju kaugel pingest.
Haarab et eemaltud su kaitse rüü ...
Rinnad mu silmad endale haarasid.
Sa vaikselt seisad, metsik iha pilgus,
rinna vastu surutud käsi.
Tunned, kuidas kehas iha hiilgub
sinu enda sisse tulla võis.
No comments:
Post a Comment