Armastusest. II

Ma sattusin kogemata kuulama lugu, mis tuletas eelmise aasta sügist meelde. Tuli kõik see hea meelede, mis oli selles sügises ilusad. Nii palju mõtteid ja tundeid, kõik sajas mulle korraga südamese ja aju. Palju oleks rääkida, aga teeme lühidalt.
Kõik algas suvel ühe telefoni kõnega ja selle sisu oli õunamahl, imelik aga jah. See oli väga huvitav teema, aga põhiline oli tema hääl, mis mind natuke pimestas. Seal algasid minu 101 luuletust ja mõtte, et tema võiks olla see õige. Veel siis oli ta minu jaoks veel oma nimega, aga peale seda kurikuulsad sügis hommikud sai temast ingel.
Oktoobri kuu pühapäeva sügis hommik vanalinnas ja tema soe kalli. Eriti soe oli tema kiire ja kerge samm trollist tuledes üle tee minu poole. Seda oli hea silmata ja mõelda kes nii liikuvad. Ohh mõnus meenutada.
Need kolm tundi olid nii head ja soojad. Ma vist unustasin et on sügis. Ma vist tundsin end mehena. Siis ma ei teadnud, et teda ma ei rohkem ei näe oma silmaga. Kui ma vaid seda teanuks oleks ma temaga rohkem olnud.
Jalutades temaga vanalinnas, sügis päike soojentase tema silmi ja vanalinna kõnni tee sillutust. Sa istutud välikohvikus ja rääkida elus siin ilmas. Tavaliselt peab minu suust sõnu välja kiskuma, aga tema puhul suutsin ise neid endast välja kiskuda. Ma tunnen kuidas kõik see kordub ja kordub, kui mõtlen sügisele ja sellele päeval. Nagu jookseks silmade eest läbi elu. See oli minu täiuslikum enne lõunad pühapäev sügis aastas. Tegelt las jääb palju asju minu teada, ikka minu mälestused.
Kas mu tunded veel tema suhtes samad, mis sügisel. Kardan et jah, aga samas see kord ma nõuaks endalt tema suhtes aega. Samas ma usun et see on kõigest minu unistus. Unistused on ühe maailma parimad asjad, ole mees ja täita need.
Tegelt on nii raske oma tundeid kirja panna ja kirjeldata seda kirjeldamatud olemust enda sees. Mida tekkitab armastus.
Kui ta Soome läks, hakkasin talle saadma pakke. Kus olid südamest tulnud soovid ja tunded. Mida tekitab armastus ja soov tema hinge soojemaks teha. Need pakid ei saa tuua armastust, vaid kurbust ja halvimal juhul vastikuse tunned. Nende asjadega võib vabalt minna liiale, aga ma ei kahetse. Elus esimest korda tundsin et ma võin ja tahan kellegile head teha, mis sest et võin endast kehva mulje jätta. Ma tahtsin enda tundeid avada.
Lõpuks kui aru sain, et ma ei saa sama suguseid tundeid vastu. Laisin ta vaikselt oma hinges minna ja lepita nagu asjade seis on. Kerge see ei ole olnud, aga ta oli minuga aus.
Ma tundsin, et ma ei tahaks talle haiged teha, ehk ... okei piinlikust ja seda mõtted et ma oleks mingi eriline trop.
Armastus mis valu ei tee, ei ole armastus. Eks seda valu on rohkem olnud, eks ma kiindun inimestese liiga kergesti ka.
See oli üks pagana kaunis sügis minu elus ja tunne, et tema oli võib olla see õige. Ta oli taevas, kus ma iial lahkuda ei tahanuks, aga igal erilisel tundel on lõpp. Seda lõpu ei olnud ainult minu südames.