„Stepihunt“ Hermann Hesse.

Võtan lühitalt kokku musta neiu soovitud raamatu lugemist.
Kas ma olen stepihunt, meis igas ühes on stepihunti, nii vähesel ja suurel määral. See sõltub sellest kui palju me seda vabatahtlikult enda sisse laseme. Kas me tahame olla ainult kahekülgsed, kui neid külgi võiks meis olla tuhandeid ja miljoneid, ehk lõpmatult. Miks me peaks end kaheks tegema, must valgeks.
Kõige suurem on oht et me teeme seda vabatahtlikult, sest see on nii mugav ja mõnus. Stepihunt ei mõtle laialt, vaid seda mida ta teab juba ammu ja korrutab samu mõtteid, nagu oleks oma aega kinni jäänud. Ta elab enda kinnisse maailmas. Pidev kordub mõtte tapab ta , nii vaimselt ja füüsiliselt. Stepihunt on egoistlik närune hunt, maailma vajab meie mõtteid ja meie vajame maailma mõtteid endasse.
Stepihunt hävitab naeru ja teiste mõttede kuulamise.
Minus on palju stepihunti elemente ja need on mulle omased, ainuke küsimus on kas ma soovin olla stepihunt.
Ma ei taha olla stepihunt, ma tahaks olla selle maailma maailm. Ma sooviks olla inimene,kes naudib seda oma kurbusest ja armastab palavalt väikseid rõõme. Ma ei taha enamad, mis on minu südamese.
Minu südamese on minu õnn.