Õhtus keerleb, pöörleb poiss ja tüdruk,
hoides üksteisest käest,
nende säravad silmad,
keset vaikset linna parki,
keerleb, keelitab vaikne lume sadu,
nende sooje südameid,
nad on ühed kaunimad,
selle õhtu õues,
nad ei karda kedagi,
sest nad on minevik ja tulevik,
neid ühendab olevik,
ehk need hetked,mis meile hetkel on antud ja nad ei taha meie tulevikku, ega minevikku, nad tahavad meie hetki,
selles kerges lumesajus,
kus miski ei ole võimatu,
et kõik on võimalik ja tunded puhtad.
Kus me ei vaja muud kui seda südamlikku käe puudutust ja naeru,
mis tuleb südamest.
seda kõike ainult valgustab üks ainus latern,
need väikese lapse rõõmud,
seal südaõhtul keset lume sadu,
ongi mille nimel me elame,
et nad täidaks meie südamed soojusega ja annaks lootust paremasse tulevikku,
nad annavad meile usku,
et maailm on häid mõtteid ja inimesi täis.
mina usun õnneks või kahjuks sellesse,
isegi kui ei peaks.
No comments:
Post a Comment