Tekst muusale (14/14)

Sa oled kadunud päikse vari,
sind ma taga otsin suurest soojast merest,
otsin sind enda maalide värvide mängust,
*
Sind on raske panna oma maailma. Nii tahaks, aga tunnen, et mu süda on jälle mind alt vedanud. Ma tahaks olla sinu maailma ToTu, kindlus, padi, jumal, ori, unemati ja kõige rohkem päike mis panneks su silmad särama.
Miks ma olen aus, aga ma kahtlen oma tunnede siiruses. Mul endal on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Ühte ma tean, ma tahaks sinuga korra veel kiidel kiikuda ja käega tunda kuidas su süda lööb maailmaga ühte.
*
Ma püüan sind leida,
mitte ainult leida,
vaid saada ka sinu päikeseks.

Oli lõpuks ka aeg.

Päikesest väsinud ma istun tuhmunud valge ümarkuse laua taga ja vaatan suurest aknast õue. Suures vanas ja hüljatud talu majas. Aed mis täitub looduse kauni koos kõlaga. Õunapuud rohelistes ja isegi kergelt punaste huulde läigega õunad. Ma vaatan neid , aga süda keelab neist unistamast. Nad täitavad meeled unistusega mille koostis aine on peegli killud.
Mul ei olnud muud soovi, kui seda õuna punast läiget lõuendile kanda ja teha ta elu värviliselt säravaks loojagu õunaks. See punases värvi soov oli liig minu südamele. Tunnede värvi mängus sai tunda, et mu soovid olid liiga suured ja väsitavad.
Selle maja ainuke põllis elanik musta helepruuni ja valged kirju kass, naudis minu seltsi. Ta nõudis tähele pannu ja tegevust.
Nii tahaks sügis. Leida end värvide kirjust maailmast ja lasta tuultel kanda huulde varjude maailma. Kas või unistutes, mis on peitedud küpsede õunapuude hulga.
Kass tiirutab ümber minu jala, nagu neiud keerutavad mu süda. Täitavad südame soojusega, aga samas hävitavad tulega kõik mis südamesse jääb. Nende silmad on sama teravad kui kassi küünised. Lõikavad valuga ja jätavad haavad südamele. Samas kui neid soojalt vaatavad silmi, siis unustada kõik, andestada kõik mis oli.
Langevad peegli killud südamest ....

Tekst muusale (13/14)

Kerges õhtusse suruvas kuumas õhus,
tunda on saabuvad jaheduse pinged,
vaikselt vajun katuse kaitseva tiiva alla.
*
See on vihm,
mis tuleb,
läbi metsa,
sahisevad lehed,
kummardub hein,
joomaralusega tegeleb rohi,
jahutavad marjad,
varjub päike,
kahisevad marjapõõsad,
tärkab värskus,
langevad helid,
ookain lombid,
vee kardinad.
See on vihm.
*
Siiski langevad vee pisarad põsele,
need auravad õhku muusa puutudusel,
kui ta oma põse minu põsele surub.

Tekst muusale (12/14)

Mul ei ole krooni ega kroone,
mitte isegi kaugeid säravaid eurosi,
vaid suur sini silmne unistus muusast.
*
Mul ei maja, autod, losse, maad, metsi, randa, raha, väärtpabereid, säravad välimust, kindlaid plaane, sihti elus, sest ma ei vaja neid.
Need ei anna mulle mu muusad. Need annavad inimesi keda ma ei tahaks.
Mul on palju ilusaid maja maale. Ma ei vaja autod, sest mul on jalad, mis taluvad kruusa teid. Mul on ainult õhulossid. Mul ei ole maad, aga on tennised. Ma ei vaja metsi, vaid metsa kuhu eksida. Ma ei vaja randa, vaid loojangusse jalutavad mere äärt. Ma ei vaja raha, vaid tundeid. Ma ei vaja väärtpaberid vaid hetki. Ma ei taha säravad välimust, vaid sooja sisemust. Mul ei ole kindlaid plaane, vaid olla. Ma ei vaja suhteid vaid armastust.
Ma vajan muusad.
*
Mul on soojad sini silmsed unistused,
võime maalida unistusi lõuendile,
aga kas see annab mulle muusa.
Ma vajan ainult muusad.

Tekst muusale (11/14)

Raske on kirjutada teksti,
kui silmad on peeglid kilde täis,
härdad mõtted lendavad peas.
*
Nad rajavad radu,
sinna kuhu ma neid ei taha.
Nad ehitavad teid,
millel puudub süda.
*
Raske on kaitsta silmi,
põhjatude pilvede eest.
Tumetade varjude veed,
raskelt vajuvad teed.
*
kustub säde südames,
saatuse jahedas külmusse.
Ta võitleb ja võitab,
kuni särama lööb.
*
Mõttes astub saatusele muusa,
kildudest saab soe suve vihm,
tekstist paistab tuule pai muusale.

Tekst muusale (10/14)

Tekst muusale (10/14)

Vaikses põrgu suve jahedas õhtus,
särab üks ainus küünla leek,
taamal ja tardub valge kuu valgus.
*
leek paistab,
leek võtab,
leek annab.
*
soojus tuleb,
soojus lahkub,
soojus tahkub.
*
mõtte särab,
mõtte tuhmub,
mõtte uinub.
*
silm valvab,
silm jälgib,
silm vajub.
*
soov olla,
soov tahata,
soov unistad.
*
öö sumiseb,
öö õitseb,
öö elab.
*
uni rühib,
uni võitleb,
uni võitab.
*
Mu kõrval tukub muusa,
ma valvan tema suve sooja und,
vaikselt vajudes ta unenägudesse.

Tekst muusale (9/14)

Mu silmad vaatavad sügavale suve heinamaale,
nad näevad selle rikkust ja kummavaid värve,
mille keskel jalutab suviselt alasti muusa.
*
Ta juuksed purjetavad heina roheluses,
muuusa keha pimestab päikse valguse,
silmad kumavad igavest rõõmust,
liikub kergemalt kui udusulg,
tema olekus on tunda vabaduse julgust,
ma ei suuda silmi temast eemale hoida,
sooviks olla tema lembes,
tunda ta kätte soojust,
keha hurmavad õitsemist leeki,
ma sooviks et ta oleks minu unistustes,
ei kaoks ta kuhugi,
nagu pintslitõmbed elu värvides.
*
Ta liikus minu poole kui soe tuul,
ma tunne kuidas süda otsib peitu paiga,
sest mis edasi saab on kõigest XXX maailm.

Tekst muusale (8/14)

Jalutada mõõda salajasi kesksuve teed,
saatajaks punakas oranz kuu naeratus,
teed sirgena hoiab magus hapu vein huulel.
*
Ühes käes veinipudel,
teises käes muusa käsi,
jalgade all kruusatee,
rahulolu silmades,
tee pikkus igavene,
kergemeelsed naljad,
südamest naeratused,
salapärased vaikus hetked,
lapslikku kallid,
kadunud häbelikus,
päikeselised südamed,
ingli tiivad seljas,
põrguliselt soojad käed,
aga patused mõtted.
*
Lõppenud suve õhtu salajane ring,
vaikselt vajun une muusa silmade all,
teades tema hoiab mind elusana.

Tekst muusale (7/14)

Palavuse murdub mu hing,
hetke enne langust põrgu,
viibin ma hetke parasiidis.
*
See on unistus, mis kuhugi ei kao, vaid on igavesti minuga. Seda ei hävita kuum ega külm maailm. Ta on süngemas aukus, aga seal ta on eredam kui päike ja soojem kui süda. Ta säilib kui tuhk maailmas, tal ei ole paremaid ega halvemaid aegu, vaid hetked, mis on igavesed. Mõtted kaovad sinna kuhu päike kunagi ei pääse ja ei tahagi.
Põrgusse see kõik ja maailm.
*
Sellel hetkel taipan end naeratamas,
kui leiaks endas tuge,
et valitseda maailma muusaga,
ainult muusaga.

tekst muusale (6/14)

Suurest väsimusest vajusin päikseharjale,
tundest kui jäine on soe maailm,
soovides muusa soojasi tundeid.
*
Vaikses ruumis,
öö taeva all,
helisevad tähed
ja laulab kuu,
sassis tunded,
magus padi,
ootava suve päike,
väsinud asfalt,
tuhmunud valgus,
raugeb silm,
magab süda
ja unistab muusast.
*
Raugeb minu süda tema kaisus,
tema südames soojus sulgeb mu silmad,
ta võtab mu käest ja asutume unenägudesse.

Tekst muusale (5/14)

Ma kergel sammul eha paistel,
vaatlen raba järvede hiilgust,
selles õitseb ja salaja ujub muusa.
*
Ta salajane muinas jutuline põue rabajärv on ta südames. Sellest räägitakse jutte, mis liikuvad ainult udu loori all. Neid andmeid antakse pühalikust vaikuses ja vaimus.
Paljud ei mõista neid ja paljudele on see arusaamatu vee mulin. Kusgil vihma vees. Nende hinged ei ole ka puhtad ega õndsad.
See rabajärv tema südames on esivanemad vaimude ja metsa kohina valve all. Nad kaitsevad äikses ja tormi tuultega. Valvad et kellegi silmad teda ei jälgiks ja hoiavad patused hinged eemale.
*
Ta särab nagu kuld päikse oja allikas,
ta on alasti vees nagu maailma tema ees,
aga ta on veel palju kaunim.

Tekst muusale (4/14)

Maalides maailma õhtu horisondil,
mõtlemata mõtteid hõbepalges loojangul,
muusa kiikub udu valgel kuul.
*
Ta näeb,
niidetud metsi,
ristiku säramist,
udu voolamist,
kaskede laulu,
heinte kihistavad naeru.
*
Ta tunneb,
tähtede hõngu,
rahutuid põlde,
soolaseid varjusi,
pilkavaid lehti,
sulanud asfaldi pehmust.
*
Ta uurib mind kui rahutud hinge,
vaikselt naerdes minu mõtteid ja tegusi,
ta teeb selja tagant kalli südamele;
„Ole tubli Mikk.“

Tekst muusale (3/14)

Kõrges aiarohus unistades,
olen ma kui tillukene,
suure mehe vaimus,
püüdmas pilvi endale,
pilved mis kuuluvad muusale.
*
Need pilved ei ole Pärnust,
nad on dealt kus rahutu kuu,
aega nad ei tunne
nagu me armastust
nad muutuvad alati
aga meie oleme alati paigal
suures rohu heinas
me püüame neid
aga sina oled nendega
nemad püüavad sind
nagu meie sind
mitte kumbki,
ei taevas ega mina
hullumiseni kätte sind ei saa
vaid sina saad meid kätte
kui tuju on.
*
Kõik kuulub sulle,
nagu ajapilti sees olev tume täpp
või see oli koma,
see ei ole oluline,
vaid see et sa oled muusa.

Tekst muusale (2/14)

Kaks õitsevad taevaliku valged liblikad,
vahetavad kujusi kui valged pilved,
laisalt kerges päikse soojas tuules,
mängeldes omi valgeid tiivasi liigutavad,
kui siidised taeva kangad.
*
Kahe taevaliku valgel õiel,
kasvab kõrgepinge,
kui mere lainetus rannal,
nende mõttede varjus,
värelevad nende tiibades,
nagu armunud hullud õied,
õitseval rohelisel tekil,
pingede mere tulvas
pilluvad kuldseid sädemeid,
et õhtusse vajuda,
kui loojangu silmad.
*
Nad vaikselt õile õrnalt peatuvad,
loojangu põllule end uuesti loovad,
uut maailma avastama.

Tekst muusale. (1/14)

Mu silmade ees kordub ta kiigel,
ma tundsin et kui valgustatud,
minus on tohutu ootamis ootus,
tajuta uuesti sumisevad kiikumist.
*
Ta naeratus lõikalki südamese,
kui loojang julmalt päevasse,
ta naeratuse sära on kordumatu,
vaikselt närbuvasse õhtusse.
*
Ma joon möödunud särast,
kui päike pimestub temast loojangusse,
tundes endas südame särelevad suminat,
seda kordumatud tunned sõnastamata.
*
Ma tajun ta õitsevad isikust,
mu luuletuski haihtub ta huultesse,
ometi ma tajun teda rohkem,
tema soojust enda hinge haavades.

Viljandi mnt äärne rada.

Seal olen ma palju kõndinud, sest mingi vahe käsin jaama juures tööl ja kuubikud värvisin ka seal ( jaama juures täheta seal kaugemal on hooned kus käisin tööl). Üks päev tegin klõpsu kui liikusin sinna või tulin sealt ja mõtlesin see on hea koht. Oli kah.
See on küllalt pikk tee, 2.5 km sinna ja tagasi sama pikk. See osa Raplast on väga vaikne, suure tee äärse kohta. Eriti pühapäeval. Seal saab palju omi mõtteid koguda.
Tunda kuidas päike sind vaatab ja palavalt kalli teeb soojale sametist mustale pintsakule, mis on kahjuks just minu seljas. Üle õla vana nõukogude metisiini kott, mille peal on punase risti märk. Minu jaoks on seal sees kunst ehk maailma parim ravi = kunst. Sellest on veel parem ravi, kes teab, see teab. Mina seda teile ei ütle.
Nii ma kõndisin seal kõnniteel ja kogusin väikseid mõtteid oma esimese maali näituse jaoks. Muidugi ka palju muidu mõtteid ja seiklemist omas maailmas.
Selle kõnniteel on oma eriline aura, seal seda rohelust ja kergust. Seal muutub nii vähe, et nagu aeg seisab. Minu jaoks ta seisab ja tundub et seal on igavik. See aja seismine seal on igal aastaajal.
Suvi , kui palavus võtab õhu, kevadel kui sünnib loodus, talvel kui lumi langeb ninale või keele otsale ja sügisel kui vihma pisar on sinuga sõber.
Kõndimine annab alati võimaluse mõelda ja unustad end, aga tuleb jälgida ka müra.

Lapsed kiigel.

Ühel suvisel pühapäeval sain kokku neiuga ja jalutasin temaga ringi mõõda Tallinnad. Jalutasin Piritale, seal oli laste kiigud liiva väljal ja kedagi seal ei olnud. Neiu võttis suuna kiigule ja kutsus mind kaasa ja küsis kas sa muru meeldib käia. Ma vastasin jahtavalt, ma ikka olen vabameelne inimlaps. Neiu liikus kiikele ja kergel sammul kiikel ta oligi. Ma häbelikult istusin ta kõrval kiigele. Ma kiikusin vaiksel hooga, aga tema kiikus aina suuremaid ja suuremaid kaaresi taeva kaarel. Ma olin kade tema sisemise lapsepeale, aga samas on see puhas rõõm, et ma kohtusin temaga.
Ma vaatasin teda ja silma ette tuli maaline maal. Kahest väikesest lapsest mänguväljakul. Väike tüdruk kelle on tumedad patsid ja soojad pruunid juuksed. Väiksel tütarlapsel on veinipunane suve kleit. Minu sisemine laps istub liival ja teeb liivalosse. Kollase väikse ämbriga.
Tüdruk kiikub, ta patsid liikuvad nii huvitavalt ja kiigu hoog on suur, lausa imeliselt tuuline. Me vaatame üksteist ja mina täitan ämbrid liivaga. Tema püüab kiigele anda suuremaid hooge.
Me vaikselt olles suve tuule ja kaunide lumivalgede vahuliselt pilvede all. Milles igas pilves on kuju, mida mina püüan panna liiva ja tüdruk kiigega kõrgemale kiikudes käega puutuda.
Ma tõusin püsti ja läksin tema juurde. Küsisin kas sa saad neid pilvi kätte ja ta vastas, et peaaegu. Siis tüdruk uuris minu sisemise lapse silmi ja ütles soojas toonis, kui sa mulle hoogu teed, ehk siis saan, kas või käega katsuda. Ma astusin ta selja taha ja andsin endast kõik et tal oleks suurem hoog. Ma tahaks et ta need pilved kätte saaks.
Ma lükkasin paar korda ja ta järsku puututas pilvi.
Neiu hüppas suure hooga kiigelt liiva väljale ja astusime edasi kuumas päikse päevas. Nii tuli meelde väike lapsepõlv ja see neiu on väärt minu maailma. Teadsin ma seda südames. Ma loodan talle samaga vastata, ehk olla tema naeratus alge.
Muidu see neiu sai minu esimene muusa, ma soovin maalida tema sisemist last kiigel ja kuidas ta seda naudib. Tema pehmusest hõljuvad keha ja soojalt säravaid silmi. Ta on igavesti noor südamses ja vaid seda näevad erilised inimesed. Mitte igaüks ei ole selle õnnele lubatud.
Samas ma sooviks ka maalida ta külmust ja kurbust. Püüaks maalida temast kurbust ja külmust välja, selle asemele anda soojust, kas või endast.
Tema on minu esimene muusa ja ma sooviks seda.

„Stepihunt“ Hermann Hesse.

Võtan lühitalt kokku musta neiu soovitud raamatu lugemist.
Kas ma olen stepihunt, meis igas ühes on stepihunti, nii vähesel ja suurel määral. See sõltub sellest kui palju me seda vabatahtlikult enda sisse laseme. Kas me tahame olla ainult kahekülgsed, kui neid külgi võiks meis olla tuhandeid ja miljoneid, ehk lõpmatult. Miks me peaks end kaheks tegema, must valgeks.
Kõige suurem on oht et me teeme seda vabatahtlikult, sest see on nii mugav ja mõnus. Stepihunt ei mõtle laialt, vaid seda mida ta teab juba ammu ja korrutab samu mõtteid, nagu oleks oma aega kinni jäänud. Ta elab enda kinnisse maailmas. Pidev kordub mõtte tapab ta , nii vaimselt ja füüsiliselt. Stepihunt on egoistlik närune hunt, maailma vajab meie mõtteid ja meie vajame maailma mõtteid endasse.
Stepihunt hävitab naeru ja teiste mõttede kuulamise.
Minus on palju stepihunti elemente ja need on mulle omased, ainuke küsimus on kas ma soovin olla stepihunt.
Ma ei taha olla stepihunt, ma tahaks olla selle maailma maailm. Ma sooviks olla inimene,kes naudib seda oma kurbusest ja armastab palavalt väikseid rõõme. Ma ei taha enamad, mis on minu südamese.
Minu südamese on minu õnn.

20. juuni. 2010.

20 juuni 2010 on minu elus üks huvitavamaid ja tavapärasest päevast palju ilusam. Enne 20 juuni hommikud, ehk 19 juuni õhtu oli suur must masenduse pilv minu pea kohal. Surnuaias käimine rahustas mind ja mu sisse maailma, unekati tegi ka head tööd. Hommikul oli hea olla ja päike ronis mõnusalt pilve tagant välja. Kuivadas ümbrust ja lasi tunda mul end kunstikuna. Päike on hea, kui ta tajub õigeid piire soojusi. Liiga soe on kehv, aga see selleks.
Siis saatsin sõnumi, kas see inimene ikka sooviks minuga kokku saada, väiksed kahtlused olid. Kahtlused mis olid jäänud eelmise õhtu musta masendusest mu hinge kinni. Unekati on ikka ainult üks hing Võitmatu Musta Armaada vastu. Tema heisatud purjed on tublid tööd teinud. Neist jääkidest piisa et tunda end kehvasti ja kahelda, kui saatsin sms, kas tal on aega minuga kokku saada. Vastus oli soojendavalt positiivne, Yeh ju.
Võtsin end ja muud väiksed asjad kaasa, läksin naudima head muusikad rongi rataste metalse kõrva rahustava helide saatel. Siht oli mul ja on DM ja see jääb taeva ja põrgu väravade vahele alale.
Kauni neiuga mustas saan seal kokku ja vist teist korda saan temaga rääkida silmast silma. Samas oli hirm, kas ma ikka suudan tema jaoks huvitav olla või ... ma ei tea. Kummaline , selline tobe soov pidevalt meeldida ja nagu olla inimene, nagu ma ei oleks. Nii raske on ise endaks jääda.
Jõudsin Baldijaam ja varem kui arvasin, tegin väikse ringi vanalinnas. Otsin midagi head, siis oli suht kindel suund DM.
Mind natuke ehmatas see et must neiu ei olnud üksi, vaid enda parima sõbrannaga. Ma ei ütleks, et see oli paha, aga ma läksin kuidagi krampi. Mõtted jooksid kokku ja sellest oli mul endal kahju, et ei suuda suhelda. Samas oli hea, et saan end ikka proovile panna ja oma sotsaalsed ringi suurentata. Ma pean ju kuidagi sellest krapist üle saama.
Siis tegi must neiu midagi, mida ma ei ole ühegild inimeselt ammu saanud, ühte tunned, see on selline lapse tunne. Ma ei oska ütleta mis see on, nagu saaks sisemine laps väikse kingitus. See on selle pärast eriline, et ma ei küsinud seda, ega palunud. Vabatahtlik kingitus, selle teoga on must neiu minu südames erilisel kohal, aga tahaks ütleta igavesti , aga ma ei taha neid sõnu valesti kasutada. Üks kõik mis tulevik mulle ei tooks. Ma oleks talle põsele musi või suure kalli teinud, aga ta sõbranna oli seal ja ma ei julgenud enda emotsioone välja näitata. Ma oleks nii tahanuks seda teha.
Uues olemise nõudis mult harjumist. Selle nahka natuke läks see kohtumine. Ma loodan, et nad väga igavuse või must ära väsinud. Seda näitab aeg.
Siis õhtu oli punk tuuri viimane kontsert, mis oli väga vinge, kokkuvõttes. Kui kohale läksin, oli rahvast juba väga palju. Nagu kevades, aga sekke vahega, et ma jõudsin õige aegselt. Kontsert algas kusgil 21:20 ja mina olin selle ajaks saanud ühe 35 kroonise siidri, kusgil pool liitrid. Mida jagus kontserti lõpuni. Ma nägin või olin juures, kuidas mu tuttav vanakooli punkar Villult õlut välja pinnis, mingid 20 aasta tagust õle võlga. Villu oli tubli ja ta saigi õlle. Ma olin seal kahe vanakooli punkariga, üle 45 aasta vanad ja sellised õiged. Enda tehtud ketid ja riided, võimas.
Kontserti muusika oli võimas ja nägin kuidas punkar tantsib, kuidas peab tantsima, hehe. Ikka nii, et 2 korda 3 ruutu ruumi, siis ka ei ole ohutu olla, vähemalt siidriga või õllega.
See oli ideealne õhtu, loojuv päike, soe, super muusika ja hea siider. Ma tundsin et oskan elada.
Ajutiselt oskan elada.