Pühapäeva esimene puhkus.

Täna algas puhkus, tore, mõtteid on palju mida teha, aga kas ma jõuan on ise asi küsimus. Ma vaidlen enda sees endiselt, kas ma käitun õigesti, kui avasin enda tunded ühele inimesele, teades ma olen hiljaks juba jäänud aasta. Ma käitusin Tropilt, ma olen idioot. Tunnede vastu ei saa, mingil hetkel tunned et sa ei saa enam nii jätkada, et peab üles tunnistama oma tunnede kuriteod. Järsku otsin sellest enda südamele kergedust või rahu.
Eks aeg näitab mis saab.

Tunnede varjamine on kuritegu,
enda ja teiste suhtes.

Ma tean, et kusgil kaugel

on mere äärne rannik.

Mille tuultes seisab kohvik,

mis sama kaua olnud,

kui laindes igivanad kivid.

Ta on vana ja väsinud,

nagu hinged kes sinna tulevad.

Nad istuvad laua äärde,

vaatega tuulisele merele,

mille tasutal loojub päike.

Sama punane kui su huuled,

mida ma hoolega jälgin.

Salaja ja arglikult,

püüan su varjatuid silmi.

Tellin sooja jooki,

koos vaarika maasika küpsisega.

Ma tunnen kuidas päike

meid endale hoiab.

Tulgu kas või maailma lõpp,

aga ma ei hooliks sellest,

sest ma olen maailma lõpu kohvikus.

Enne kui lähen,

ütlen sulle salaja kõrva;

....

Ja lahkun vaikselt päikeses.

Minu tõelised mõtted ja tunded tulevad varsti, aga neid näevad ka paremad.