Üks õhtu

nii see minu õhtu eile läks ja tunne et oli mingi valesti teinud, aga õnneks saan juba ise aru et olen jobu enda väikses maailmas.

armastus . III

Mis on armastus, kui tunded on surnud ja silma see vikkad. Ma räägin seda läbi Juhan Liivi luuletuste, kasutan tema mõtteid omal viisil.
Ma neidusi armastan ja kiindun neist kergelt, tavaliselt ei kosta neist ei ega jaa- ja vist ei polnudki neil midagi kosta. Ma vaikselt loobun neist, nemad lihtsalt saadavad mind valgele, lumi valgele taeva kuule. Kui mul oleks trepp, roniks ma sinna ise.
Ma tundsin ühte hulgust, kes elas minu südames, kes oli minu südames vangis. Väljas pool seda aetakse teda taga nagu hulgust. Tema on minu südametunnistus. Ta on selgelt puhas ja õrnalt ilus, tema on minu põuetunnistus.
Palju on teda maha teotanud, aga nemad ehitavad endale ainult unistusi. Kes teda endale vajanud, saanud oma unistused ja õnne kauba peale. Ma isilikult tulen ja panen neile sooja sära südamese.
Vahest ma tunnen oma südametunnistusele kaasa, oh sa vaeseke minu hulgus. Lõpuks ei jää sulle midagi peale soojuse ja teadmine. Kõik tükid sinu soojusest on teiste südames. Kunagi ei sa saa teadmaks kas see oli seda kallist hinda väärt. Tema soojus on kulda väärt, aga piisab ka kallist.
Selline on minu hulgus minu südames.
Ega ma eriti palju suudagi, vaid mida ma teinud olen ja siis tunne, et sellest jääb väheks. Ma ei suuda vastustust võtta ja olla kindel endas. See inimene peab tõesti eriline olema. Sama kaunis kui kunst, sama salapärane kui kunst jne, neid sõnu on palju.
Seal on üks erinevus, kunst ei suuda olla füüsiliselt soe. Ma usun, et teise inimese puutudus on alati palju soojem ja silmi lahti tegev kogemus, kui kunagi seda kunst saab olema. Kui sa tunned ja tajud, et see inimene hoolib sinust, ehk armastab.
Mulle läheb korda see Rakvere neiu, ehk Nöpsik, aga mina ei ole see tema õnne valemi koostis osa. Miks ma soovin tundeid mis ei ole minule.
See on armastus.

Seks.

Ma sattusin hoogu ühe inimesega üks õhtu ja lubasin kirjutada jutu. Oma fantaasiast, mis on minu meelest hea seks. Tegelt oli point, et kas suudan olla nilbe, ma arvan et mitte.
Kirjutan väikse jutu oma lennukalt fantaasiast, muidugi ma ei ütle kes on see isik, kes mu fantaasias on. Ma loodan et minu blogi lugejad mind pärast pahasti ei vaata.

Ma jalutan pühapäeval hommiku esimestel tundidel, kui kogu linn on pime. Taevas särab valge täiskuu, kes on täis nagu parm. Minu kõrval kõnnib minu unistus, ta on minust lühem ja öö värvi salgud. Ta keha sulab kuu valgesse vormidesse, mis on täiuslikud.
Ta on minu küljes ja ta süda põksub kiiremini kui automootor. Minu enda süda on kooma vajunud. Ma naudin tema lõhna, tema naha õrna sooja lõhna.
Suutmata edasi kõndida, istun jões äärse pargi pingile ja lasen tal istuda enda külje alla. Minu silmad on jäävalt tema silmades. Minu käsi laskub mõõda tema riideid, laskudes vaikselt ja õppides tundma tema eripärast olemist, nagu tajuks tema sisemist hinge. Ma õgin teda oma silmadega. Ta vaatab mind kummaliselt, mitte nii nagu tavaliselt inimesed mind vaatavad. Vaid veel kummaliselt, nagu ma oleks jumal. Mu käed tunnevad läbi tema suve punase valge ruutulise kleiti soojasi sise jalasääri. Mu käesi vajub vaikselt sinna vahele, tundes õrna värinad, sõrmed tunnevad soojust, mis on ebainimlik ja tuline, nagu oleks mu käed vastu ahju. See soojus on pärit tema südamest. Minu käesi liikub tema südame poole, ma tahan seda soojust ja ma vajan seda, kui õhku. Samal ajal kohtuvad meie huuled, ainult korraks, et ma saaks ka tunda tema elegantsed kaela. Mis on välja sirutatud, ta soovib et ma suudleks tema kaela. Sealt ma vaikselt liigun mõõda kaela näo suunas ja tunnen tema soojasi pehmeid pindasi. Põski, nina, lõuga jne. Eesmärk on tabada tema keele otsa ja tuliseid huuli, et neid ahnelt tajuda enda huulede vastas. Tunda tema nina oma nina vastus. Ta väike nina on õrn ja külm, tajun külmasi erutuse värinaid enda südames. Kui ninad kokku puutuvad. Ta käsi on soe ja soojendab minu põski. Ta haarab ootamatult minu nina oma huultega ja keerab end minu peale.
Siis toimub öö ja päeva kohtumine.....
Sealt edasi fantaaserike ise, sest mul sai paber otsa, mustandi paber.
Ma ei tee sellest saladust, et mul kogemused tegelt on suhteliselt peaaegu nullis. Üks kogemus on, aga see on suhteline nigel mälestus. Suhteliselt kummaline on see, et minu fantaasiad on palju paremad kui realus.
Sama võivad unistused seksi muuta paremaks ja loominguliseks. Seks on vabaduse ja loomingulise maailma mänguline koostöö.
Ma arvan....

Minu unistus.

Õhtus keerleb, pöörleb poiss ja tüdruk,
hoides üksteisest käest,
nende säravad silmad,
keset vaikset linna parki,
keerleb, keelitab vaikne lume sadu,
nende sooje südameid,
nad on ühed kaunimad,
selle õhtu õues,
nad ei karda kedagi,
sest nad on minevik ja tulevik,
neid ühendab olevik,
ehk need hetked,mis meile hetkel on antud ja nad ei taha meie tulevikku, ega minevikku, nad tahavad meie hetki,
selles kerges lumesajus,
kus miski ei ole võimatu,
et kõik on võimalik ja tunded puhtad.
Kus me ei vaja muud kui seda südamlikku käe puudutust ja naeru,
mis tuleb südamest.
seda kõike ainult valgustab üks ainus latern,
need väikese lapse rõõmud,
seal südaõhtul keset lume sadu,
ongi mille nimel me elame,
et nad täidaks meie südamed soojusega ja annaks lootust paremasse tulevikku,
nad annavad meile usku,
et maailm on häid mõtteid ja inimesi täis.
mina usun õnneks või kahjuks sellesse,
isegi kui ei peaks.

Liiga valusad mõtted. II

Alustaks sellest, et inimene saab kõige rohkem aitata ta ise. Nii kurb kui see ei ole, ma endiselt võitlen enda sisemise kuratiga. Ehk endaga. Kogu aeg leian et ma olen saatan, ehk ma olen väga masendav kuju. Ma ei oska juua, et olla õnnelik. Kas tõesti on minu õnn olla kurb. Ma ei oska olla inimene või on see kurbus minu soov varjata enda igavust ja tühjust.
Ma ei oska enam, ma proovisin, aga ei suuda. Mul on alati selline tunne, et kõik teevad mulle selgeks, et ma olen igav ja mõjun masendavalt.
Eks suur probleem on minus endas, et ma ei suuda olla mees. Kes on minu silmas mees. Kelle on olnud kolm kuni viis suhet. Mul ei ole midagi, vaid unistused. Mul isegi ei ole isegi suudlust. Nii et AIDS ja HIV, mulle neid kunagi tulemas ei ole, aga kunagi ei maksa iial ütleta.
Ei ole maja, korterid ega autod, ütlen ausalt, ei huvita ka. Minu eas oleval mehel peaks olema vähemalt auto.
Mees peaks olema ilus, suur ja tugev. Ei ole ma ilus vaid oma näoliselt seitsme tahulise kuupist tulnud tulnukas. Muidu „Aliens“ on väga hea film. Suur olen ma vaid enda silmas aga 174 cm kohta olen ma kääbus. Mul on vikerkaare juures kulda ei ole. Ainult need kummalised värvid, aga neid ma kaitsen nii kuidas oskan, sest need on minu kunsti ande alus talad. Tugevuses, ma ei oska enam isegi ämblikule haiged teha. Ämblikud maksavad mulle üüri, minu toas, aga nad on mulle juba pool aastata võlgu. Ma kardan valu, tore ju.
Sellise jutuga mind eriti naised ei vaata ja jumal tänatud ka mehed. Ma saan sellest nii hästi aru, aga võib olla ma hirmutan neid. Miks ma teen endale elu keerulisemaks. Miks mul on nii lollid mõtted.
Mul võiks olla surma haigus, siis saaks millegile muule mõelda, kui endale.
„Liiga valusad mõtted“ on minu nutumüür, kusagile peab end maha laadima. Tegelt on mul suht ükskõik juba sellest millest inimesed minust mõtlevad või minu maailmast näevad. Edevusest ma endsiselt küsin, mis nad minust arvavad. Ma olen endiselt poisike. Vähemalt olen endaga aus, see on hea asi. Õnneks võin teie rõõmuks ütleta, et mul võib olla tervisel tõsine rikke. Mis mõjuma peaks hakkama siis kui saan 50 aasta vanaks.
Eks suvel lähen arsti juurde, vähemalt võiks olla. See pidi jääma saladuseks, aga mul on pohui.
Minu nutumüür, mille peal ma kõnnin kui jumal.

Leidmata luuletused ja tunded.

Sa puurid minu hinge,
sa söövitad mu süda,
iga hetkega aina sügavamale ja kaugemale,
aga ma tunne imelist kergust oma kesta all.
Ma tunnen sind oma kesta all!

Tõdemusi endast.

Kõige kummalisem on see, et ma käitun vastavalt inimeste arvamustele. Kui ma tajun et inimene peab mind vaikseks nohikuks või kummaliseks inimeloomaks, siis seda ma olen. Kui inimene näeb minus midagi enamad siis ma olen enamad. Mina olen oma silmis mina, aga teistele käitun vastavalt ende arvamustele. Selline kummaline mulje endale jäänud
See on enda vaikse olemise õigustamine. Ma olen nagu ma olen.
Lihtsalt raske on sellega lepida, et ei ole nagu maailma huvitavam inimene. Noh kunst on lihtsal kõigest anne, ega see mind paremaks inimeseks ei muuda, nagu ma enne arvasin.
Vaid on edevusest tekkinud tunne. et olla ka huvitav ja põnev, mitte igav.
Kõiges on süüdi kunst, mitte mina.

Hetke tunded

Minu ees ja sees on tühi tunne, ma ei tea mida edasi teha ja kuhu edasi minna. Mul ei ole unistusi enam, ega soove mida tahada, vaid külm lage väli, kus ei ole olemas teed vaid väli. See võib olla hetke tunne, aga nii ma end tunnen hetkel, ma tahaks unistusi. Kas kellegil üle on.

Armastusest. II

Ma sattusin kogemata kuulama lugu, mis tuletas eelmise aasta sügist meelde. Tuli kõik see hea meelede, mis oli selles sügises ilusad. Nii palju mõtteid ja tundeid, kõik sajas mulle korraga südamese ja aju. Palju oleks rääkida, aga teeme lühidalt.
Kõik algas suvel ühe telefoni kõnega ja selle sisu oli õunamahl, imelik aga jah. See oli väga huvitav teema, aga põhiline oli tema hääl, mis mind natuke pimestas. Seal algasid minu 101 luuletust ja mõtte, et tema võiks olla see õige. Veel siis oli ta minu jaoks veel oma nimega, aga peale seda kurikuulsad sügis hommikud sai temast ingel.
Oktoobri kuu pühapäeva sügis hommik vanalinnas ja tema soe kalli. Eriti soe oli tema kiire ja kerge samm trollist tuledes üle tee minu poole. Seda oli hea silmata ja mõelda kes nii liikuvad. Ohh mõnus meenutada.
Need kolm tundi olid nii head ja soojad. Ma vist unustasin et on sügis. Ma vist tundsin end mehena. Siis ma ei teadnud, et teda ma ei rohkem ei näe oma silmaga. Kui ma vaid seda teanuks oleks ma temaga rohkem olnud.
Jalutades temaga vanalinnas, sügis päike soojentase tema silmi ja vanalinna kõnni tee sillutust. Sa istutud välikohvikus ja rääkida elus siin ilmas. Tavaliselt peab minu suust sõnu välja kiskuma, aga tema puhul suutsin ise neid endast välja kiskuda. Ma tunnen kuidas kõik see kordub ja kordub, kui mõtlen sügisele ja sellele päeval. Nagu jookseks silmade eest läbi elu. See oli minu täiuslikum enne lõunad pühapäev sügis aastas. Tegelt las jääb palju asju minu teada, ikka minu mälestused.
Kas mu tunded veel tema suhtes samad, mis sügisel. Kardan et jah, aga samas see kord ma nõuaks endalt tema suhtes aega. Samas ma usun et see on kõigest minu unistus. Unistused on ühe maailma parimad asjad, ole mees ja täita need.
Tegelt on nii raske oma tundeid kirja panna ja kirjeldata seda kirjeldamatud olemust enda sees. Mida tekkitab armastus.
Kui ta Soome läks, hakkasin talle saadma pakke. Kus olid südamest tulnud soovid ja tunded. Mida tekitab armastus ja soov tema hinge soojemaks teha. Need pakid ei saa tuua armastust, vaid kurbust ja halvimal juhul vastikuse tunned. Nende asjadega võib vabalt minna liiale, aga ma ei kahetse. Elus esimest korda tundsin et ma võin ja tahan kellegile head teha, mis sest et võin endast kehva mulje jätta. Ma tahtsin enda tundeid avada.
Lõpuks kui aru sain, et ma ei saa sama suguseid tundeid vastu. Laisin ta vaikselt oma hinges minna ja lepita nagu asjade seis on. Kerge see ei ole olnud, aga ta oli minuga aus.
Ma tundsin, et ma ei tahaks talle haiged teha, ehk ... okei piinlikust ja seda mõtted et ma oleks mingi eriline trop.
Armastus mis valu ei tee, ei ole armastus. Eks seda valu on rohkem olnud, eks ma kiindun inimestese liiga kergesti ka.
See oli üks pagana kaunis sügis minu elus ja tunne, et tema oli võib olla see õige. Ta oli taevas, kus ma iial lahkuda ei tahanuks, aga igal erilisel tundel on lõpp. Seda lõpu ei olnud ainult minu südames.

Ingli siirus.

Ingel on samas siiras, kui sügisene taevalaotus pilvedega, kus mängib päike oma väikeseid siiraid mänge. Ta ei ole kuri ega paha, lihtsalt nautleb pilvedega sügist. Ta mõtted on siirad, tunded ebamaiselt soojad ja ta ei ole kunagi kuri.

isegi kui ta oleks kuri ja pahane, ei suuda ma seda näha, sest tema siirus pehmendab seda. See on isekas ja egoistlik käitumine minu poolt ja tundmine, aga ma ei suuda. Ma lohutaks teda ainult ja võtaks ta kaisu.

Tema siirust saab ainult kirjeldada sügise päikesega, mis soojendab põski, kuivatades põskedelt pisaraid,mis on sinna tulnud üksildusest.

Tema pehmed, siirad tunded on sama õrnad, kui siidist rätik, mis on lumivalge, aga sellel on vabaduse kirg.

tema silmad säravad siirusest, nagu õhtune täiskuu sügises. Ma vaatan tema silmi ja tunne, et kuu valgus ei ole minust kaugel, ainult käe ulatuse.

Ingli siirust on nii raske kirjeldada, seda saab ainult tunda ja ainult tunda.

minu pisarad on siirad ja igavesed, neid saab ainult kuivatada ingel.

ma vabandan, ma mõtlesin ümber, mul jäi mustast märkmikust järsku see silma, see on pikem ja keerulisem, aga jään ootama
soovides kõige head.

T.O.T.U.

Ühel inimesel oli õigus.minuga ei ole kerge. Ma olen liiga veider ja kummaline, see käitumine on liig paljude jaoks, ma olen ette arvamatu ja liiga spontaane. mu idee on jääralikult vaja täita. ma taha kirjutada, ühe sõnaga minuga ei saa eriti lõbus olla, vist.

" Sinu Saade" materjal (teine kiri)

Kiri Getterile.

Kes on Getteri? Noor neiu, minust kuust aastat noorem. Ta on minu jaoks uus ja huvitav päikseline neiu, keda ma tunnen ainult kolm nädalat. Juba on ta suutnud saada minu jaoks päikseks. Ta paneb mind alati naerma ja silmad särama.

Tunnistan ausalt - ma juba ehitasin õhulossi ja temalt luba küsimata. Seda viga märgates lõhkusin õhulossi. Mitte küll täielikult, jättes vundamendi igaks juhuks alles ja joonised ka. Kui vajan rajan uuesti ja siis koos temaga, ehk Getteriga.

Ta on minu jaoks kui päike, kuumem kui taevas olev kummaline kollane kera. Getteri on nii tuline ja kuum, kui ma ta nina puudutasin. Tundsin kuidas näpud said kõrvetada, ehk tundsin valu mis tegi südame alt kergeks. Ai, mulle meeldis!

Tunnistan üles - elus esimest korda tahan ma vaadata kellelegi silma ja uurida mida ma sealt näen. Nii palju kui ma näinud oled, siis end ja loojuvad päikest (tegelikult oli õhtune kollane oranz kera). Pargipinke ja seda kummalist loodust. Need olid nii tühised asjad tema silmades, kõige rohkem mõjutas mind tema silmade värv.

Muide värvides peitub hing, igas värvis.

Mul on Getteri pruunide silmade vastu nõrkus, ma upun sinna. Ma tahaks aina veel ja veel neid salapäraselt uimastavaid silmi näha, Getteri silmi.

Ma olen end avanud tema jaoks liiga palju, aga mis siis. Mulle meeldib kui ta mind kuulab ja vastupidi.

Ta hääl on jumalik, ta häält kuuldes tulevad alati head asjad meelde minu elus.

Getteril on naiselikuse eeskuju, aga see ei ole oluline, sest minu jaoks on ta lihtsalt jumalik.

Isegi kui ma temalt õhulossi rajamiseks ehitusluba ei saa. Olen õnnelik, et minu elus on ta olemas.

Hetkel on need kõik sõnad, aga need tulevad südamest ja loodan et need jõuavad Getteri südamesse.

Suur kalli Getterile ja teile ilusad õhtud.

Soovilugu oleks Röövel Ööbik – Päike Maa (erostratos)

7 Ruutu.

elu koosneb seitsmest tahust, mille igakülg on erinev oma olemusest, igas nurgas on tühimik ja iga lamme pind surub enda maailma meile. Lained mida me ei näe oma elus enda ümber on liiga palju ja liiga kirjud, isegi tähti on taevas selle jaoks vähe. Kuna ma olen mees siis ma näen vorme ja kummalisi tundmusi enda külmas hinges. Nagu see oleks minu olematu elu olematu süda.

Seal asub minu süda ja silmad, mis avanesid ja iga avamine on raske ja valus. Nii on ka minuga, aga muidu ma oleks läinud hulluks ja lolliks.
Selles ma tänan ainult ühte inimest ja ma olen talle igavesti võlgu ja ta teab ma olen talle igavesti tänu võlgu.
Ma loodan et ma teda kunagi alt ei vea.

Liiga valusad mõtted.

13.05.2010. aastal ja sellel päeval olnud mõtted. Üks raskeimaid päevi selles aastas, paar raskemad päeva on veel olnud, aga need selleks. Kahe inimese, okei neiude käitumine on mind suht räsinud. Üks suhtles minuga ainult selle pärast, et saada teise inimese tähele pannu. Ma lihtsalt olin vahend ja mul ei ole võimalust nunnude meestega võistelda.
See lihtsalt panneb mõtlema kes kurad ma olen. Ilus ma ei ole, suhteliselt inetu. Kellel on väga kummaline maailm enda peas. Olen magusalt söödav pirni kujuga mees, kui vaatata inimsööja seisu kohast, neile ma meeldiks. Realsest maailmast ma ei tea ma midagi, mis on in ja mis out. Minu muusika valik on nii kummaline ja minu jaoks on isegi muusika tänava müra või surnud vaikus. Need kõik on ju helid meie kõrvas. Jne, neid enda vihkamise põhjuseid on 101, nagu on mul luuletusi 101. Kummaline ju.
Vahest küsin endalt, miks mulle andi õigus elada, kui ma seda ei vääri. Palju rääkivad et minu jaoks on olemas tõeliselt üks ja ainus, selline väga eriline. Meil on üks ja ainus süda, millega elada.
Ausalt tunnistan siis need mõtted ei vii kuhugi, kui ma seda kirjutan, valutab mul pea neist mõttetest. Enda olemine on nii maa ligi, nagu oleks muru. Ja peas ainult üks mõtte, miks mina ei saa... Kes õigesti ära arvab, mis sõna seal on, saab pitsi väga head jooki ja väga suure kalli, vastused kirjutage arvamuste linki.
Ma tahaks karjuta, vihata, haiged teha ja kõige neid pahasi asju, aga ma ei suuda.
Ma tahaks ka olla nunnu mees. Tahaks olla võltsilt õnnelik, olla naljakas, naiste lemmik ja lihtsalt saada voodi kalli. Võiks olla see maailma paha haigus, isegi selle väike vend HIV, see rahultaks ka mind. Ega ma rohkemaks ei oleks ka võimeline. Huvitav oleks teada milline oleks kooselu HIV-ga. See on minu südame ja hinge salasoov, kui mul oleks HIV ja oleks oma olemuselt nunnu. Mu elu oleks palju huvitavam, huvitav aga lühike.
Huvitav, kes tuleks minuga surnuaeda ühte pitsi võttma ja maailma asju arutama, minu maailma asju. Oleks vaja ainult kohale tulla. HIV ma kaasa ei võtta, selle jättan ma oma salamaailma edasi elama. Siis ma teeks kellegile maailma selgeks, nii kuidas seda mina näen. Mul on üks küsimus, miks ma lasen endale haiged teha. Tegelt tahaks lihtsalt oma peas juua, sest mu alateadus on alatasa purjus.
Juua ma ei taha Siivoga, tema võib üldse minna ..., sinna ta ka läheb. Vabandan, aga vahest tahaks kedagi kuhugi saada. Vastik inimene olen.

Kunst.

Selle alapeal kirja alla tulevad minu kunstiga seotud kirjatööd.

Seal on minu tõeline rada.
Seal on väike maja, millel on rookatus, sinna viib ainult väsinud ja nigel tee. Tuul vaikselt käib oma rada, ta mõtleb omi mõtteid.
Selle tuule pärast ongi see koht jäänud mulle hingele. Kunst elab seal ja sureb seal. Mina ainult vaatan, vaatan kaugele, lainde sisse. Kivilt kivile ja mõtted soojad. Vaikselt puud, vaiksed mere heinad ja sosistav tuul. Tõeline kunstik maaliks ja joonistaks, aga mina ei.
Ma lihtsalt tahaks seal olla, olla kui väike hiir maja all. Ma vaikselt oleks seal ja elaks oma vaiksed looma elu. Tunneks sooja suve soojust, karged sügis hommikud, karged päikest, ärkavad rohelist ja seda kõige valvab minu silm.
See koht asub Läänemaal ja mina nimetan seda Saatanaks, sest nimi on peaaegu selline. Tegelt minu jaoks ebamaiselt taevalik koht. See koht on maailmast väga kaugel, sinna ei tule eriti kedagi, sest see on looduskaitse ala. Seal ongi ainult loodus ja igavik.
Kuidas see koht on seotud Raplaga, ei olegi. Ainult sellega, et mina olen Raplast. Käin seal oma hinge ja süda puhkamas. Seal ei ole midagi, ei vett ( kui ainult endal kaasa), ei ole elektrit (see on tegelt olemas, aga 200 m eemal postiküljes) ja tuld peab tegema natuke eemal ( et saaks hommikus või õhtuks sooja vett). Seal ei olegi midagi mõistliku teha, kas jalutada mere ääres, istuda rookatuse all ja vaatata kuidas meri vaikselt õhtuse vajub.
Muidugi võib seal lugeda, aga ma ei ole seda seal jõudnud teha, veel. Joonistad või maalida, olen teinud, aga ei taha teha. Ma lihtsalt liikuks seal sihitult ringi või kiikuks katuse all. Vaataks kuidas tuul mängib omi väiksed vallatuid mänge laindega. On hetki kui kõik seisab, meri, tuul, päike ja isegi aeg. Need on ainult hommikuti.
Ma isegi olen saanud tunda karjuvad tuult, kes on laindega vihased kivide peale. See oli tõesti vihane tuul ja meri tema tööriist kividele.
Mina olen lihtsalt vaatelaja, kes tunneb seda kõik, mis loodus vihaselt teeb.
See on minu varjupaiga ja minu mõttede rada. Tavaliselt ma ei mõtle seal.
See on koht, kus seisab süda ja mõistus.

" Sinu Saade" materjal

Selle peal kirja alla tulevad minu sinu saade kirjad, mida ma olen sinna saatnud ja neid ikka on.

Ilusad õhtut Sinu Saade. See aasta on alanud mulle suht kummaliselt, ma olen näinud ja isegi teinud nii palju, rohkem kui eelnevad aastad kokku.

Ma olen inimtüübilt unistaja, ehk kinnine ja hea kujutlusvõimega noormees. Lisaks veel, mis käib sellega kaasa on see,et olen häbelik ja vaikne. Ma elan enda loodud maailmas.

Eelmise aasta juunikuus alanud enda avamine on läinud mulle kalliks ja just hingeliselt. Ma olen avastanud, et ma olen andekas ja tugev natuur(mida ma veel eriti uskuda ei taha). Samas on minu õnneks säilinud seda sinisilmsust, uskudes, et õnnelikud inimesed on head. Teades et nii see on.

Sügisel toimus armumine, mis õpetas, et elus ei ole kõik nii lihtne ja kerge. Samas sain tunda, et me ise teeme endale kõige rohkem haiget.

Samas aitas see mul avastada end ja aru saada, et ma olen võib olla valmis edasi minema. Lõpptulemus olid luuletused ja natuke kogemusi. Nüüd selle aasta alguses võtsin julguse kokku ja proovisin alustada uut etappi. Avastada et maailm koosneks tuhande ühest emotsioonist ja tundest.

Võtsin vastu otsuse näha ühte inimest, kellega ma tahtsin suhtlust lõpetada ja ta tähtede juurte saata oma mõtetest. See oli selline kummaline, nagu armastus filmis, et viimasel hetkel tuleb ootamatu pööre. Ma tahtsin lihtsalt lõpetada, aga tuli kummaline X faktor langeva tähe näol. Mis mõtted mujale viis.

Pluss olid temast unenäod, mis tekitavad hirmu. Hirm saada tõsiselt haiged ja sellest et ta lõpuks vaatab minust lihtsalt mööda. Hirmul võivad olla suured silmad, vahest ka väga ilusad.

Lõpuks oli mul julgust temaga kokku saada ja tunda, kuidas minu kõrval seisab juulikuu kuum päike. Kuidas tema silmades lainetab sillerdava päikese sära.

See kordus pidevalt kui ma olin ta ees, kõrval ja kui nägin ta silmi. Kõik need korrad, panni mõtlema, et ma olin valmis temaga suhtlust lõpetama, et õnn võib peitud seal kus seda oli raske mõista.

Kui ma seda kirja uuesti üle loen, siis saan aru kui segaduses ma olen.

Ma tahaks olla ta silmade sära ja tema naeratuse üks osa. Tundes end , tean et mul ei oleks selleks õigust. Ma lihtsalt ei usu, et ma suudan sama teha, mis tema minuga teeb.

See on armastus, mis tahab hävitada minu kindlaid ja tugevaid musti mõtteid.
Ainult aeg näitab, kas armastus on ikka nii tugev.

Soovin teile soojust ja veel rohkem päikest.

Lugupidamisega Mikk

Soovilugu; Velikije Luki - See Vist Ongi Armastus või siis Virmalised-Naer, võib ka mõlemad.

Armastusest

Mis on armastus ja miks me seda pidevalt otsime. Mis seos sellega minuga on. Need küsimused on vähemalt 6 miljardid inimesel. Nii ka minul.
Tegelt ma ei viitsi lahata neid küsimusi, vaid tahaks jagada teiega kogemusi, oma elust. Samas tahaks küsida, kus ma teen vigu ja kas need on vead.
Ma olen suhelnud ühe neiuga ( edasi pidi Nöpsik.) kaks aastata või rohkem. Ta meeldib mulle väga ja isegi tema olemuses on midagi sooja. Millegi pärast tunne ka et see on üks keerulisemaid suhtlusi, mitte suhe. Mina nii sooviks et see oleks suhe. Ma suhtlen temaga pidevalt msn ja seal on meie suhtlus küllalt käänuliselt konarik. Vahest isegi väga okkaline, vahest tundub. Tal nagu on minust ette kujutus kui, vähemalt selline kuiv kunstikuhing ja ma püüan end pidevalt olla vaba ja lõbusam, aga see on alati minus tekkitanud pinged, mis muutavad mind eriti kinniseks ja veidraks.
Kui me oma vahel, silmast silma rääkinud oleme, siis on kõik okei, vähemalt tundub mulle. Samas tunnistan et siis ma olen ka suht kinnine ja arglik. Muidu temaga olen silmast silma rääkinud 4 ja 5 korda ja see aasta.
Ma tunne seda, et ma lihtsalt püüan mitte millesgist midagi teha. Selleks see armastus ongi. Kõige rohkem teeb haiged tema käitumine, et selline minu õhus hoidmine. Mingil hetkel nagu sooviks enamad(jäänud selline mulje või mulle lihtsalt tundub või sooviks seda) ja siis ütleb et ei kujuta minuga suhet ette.
Põhjuseks on minu kummaline maailm, seostu jutt, elan minevikus?(kui minevikus on viisakus ja vaikne olemine, siis okei ) ja veel jälle minu närune kunst.
Mina ütleks et tõeliselt hea suhe on siis kui erinevad maailmad suudavad üksteist täienda ja arendata.
Selline käitumine ei ole esimest korda, minu meelest kolmas kord juba. Ma ikka lasen seda teha endaga. Igas temas kõhtlevas vastuses näen kindlalt tema jah sõna suhteks. Kõige hullem on see et ma ei julge talle silmast silma ütleda, et ma armastan teda. Kardan et olen sellega hiljaks jäänud, nende kolme ilusa sõnaga.
Eriti hull on see et ma tunnen et ma kujutan endale liiga palju ette või on tõesti need minu tundeid tema vastu nii puhtad.
Liiga palju segaseid tundeid ja küsimusi jääb õhku , ma ei tea, kas ma saan endale kunagi vastused kätte. Kui aus olla, ma ei armasta ta silmi, ei tema välimust vaid tema energia puhast olemust. See kuidas temas on ... oh jah, kui vaid teaks õigeid sõnu.

Pühapäeva esimene puhkus.

Täna algas puhkus, tore, mõtteid on palju mida teha, aga kas ma jõuan on ise asi küsimus. Ma vaidlen enda sees endiselt, kas ma käitun õigesti, kui avasin enda tunded ühele inimesele, teades ma olen hiljaks juba jäänud aasta. Ma käitusin Tropilt, ma olen idioot. Tunnede vastu ei saa, mingil hetkel tunned et sa ei saa enam nii jätkada, et peab üles tunnistama oma tunnede kuriteod. Järsku otsin sellest enda südamele kergedust või rahu.
Eks aeg näitab mis saab.

Tunnede varjamine on kuritegu,
enda ja teiste suhtes.

Ma tean, et kusgil kaugel

on mere äärne rannik.

Mille tuultes seisab kohvik,

mis sama kaua olnud,

kui laindes igivanad kivid.

Ta on vana ja väsinud,

nagu hinged kes sinna tulevad.

Nad istuvad laua äärde,

vaatega tuulisele merele,

mille tasutal loojub päike.

Sama punane kui su huuled,

mida ma hoolega jälgin.

Salaja ja arglikult,

püüan su varjatuid silmi.

Tellin sooja jooki,

koos vaarika maasika küpsisega.

Ma tunnen kuidas päike

meid endale hoiab.

Tulgu kas või maailma lõpp,

aga ma ei hooliks sellest,

sest ma olen maailma lõpu kohvikus.

Enne kui lähen,

ütlen sulle salaja kõrva;

....

Ja lahkun vaikselt päikeses.

Minu tõelised mõtted ja tunded tulevad varsti, aga neid näevad ka paremad.

Natuke mineviku.

Millised olid minu mõtted 3 aastad tagasi. Minu mustas päevikus, vahest on hirm, et oli või veel on sellised mõtted. Ma loodan et need on minevikus.

1. Mulle meeldib maalida, see on ainus ... sellele tundele ei ole olemas sõna. See on tunne mida ei ole võimalik kirjeldada.
Ma olen siis jumal ja enda maailma looja.
Kurat see on hea töö.

2.12.2007.

2. Täna minu kunstiline maailm seisab, minu enda kadetuse ja väikse inimese sündroomi all. Kahju on endast. Kui piiratud maailmaga inimene ma olen.

Fuck my.

19.12.2007

3. Kunst on minu kapistliku( ei tea mis see tähetab enam!) maailma, vist.

Me elame maailmas,
mis meid ei vaja,
aga samas ta ei sa
ilma meieta läbi.

Nokk lahti, saba kinni, nokk kinni, saba lahti, nokk lahti, saba kinni jne. Teade küll.

Kindlasti tahade teada milline on minu isilik elu, õnneks seda ei ole.
Tühjus, milles on hea elada. Eks see tühjus ajab minu lolliks ja hulluks. Nii seest kui ka seest. Me kõik oleme pimetad.

21.12.2007

Need mõtted olid 2007 aasta, vähemalt sissekanned on sellest ajast.

esimene ja viimane

vaatab mis saab