Laupäeva õhtu.

Täna, 15 Jaanur sai J.M.K.E väga vanaks, nagu me kõik saame igapäev. Väga külmal õhtul ja kuidagi väga pahas tujus olen, enda puuris kinni.
Ma tahaks olla sisemiselt punkar, DM, kunstik, unistaja, romantik ja kõige muud milleks mul ei ole julgust. Ma olen õnnelik, et maailmas on J.M.K.E ehk Joodikud Moskva Kohviku Ees, aga kurb et ei läinud nende sünnipäeva kontserdile. Mul ei olnud julgust. Lihtsalt ei olnud julgust.
Õhtu on külm, nagu lugu „Külmale maale“. Mõttes elab soov minna surnuaeda, sest taevas on säravamas vaikselt naeratades kuu. Siis lähen ja läksin kui kustusid tuled, et olla hinge orjastab vaikne kuju keset lume valgust. Kelle on orjastanud maailma kaunimad silmad.
Kui astusin soojast majast välja, külma õhkkond. Naeratas kuu mulle omas soojas vikkerkaare värvides ümbrises, ehk sallis. Kuud ümbritses soojus ja need kõik värvid, mida me näeme vikkerkaarel. Udu mis laiutas põldudel, kui noored kaupamajas. Vaikuses end mu kaisu ronis udu ja püüdis peatad mind. Mu siht oli kindel, kui see et miski ei ole igavene. Mind ootas hääletus vaikuses surnuaed ja üle hangede libisevad öö valgus. Kuu paitas mu silmi ja kõrvu kostis imeline külmas praksuvad okste heli. Silmad tajusid enda ümber punast ja valgeid majakaid lume lainedes. Ma olen rauast vanane laev, kes meres vaikselt sihitult liikub. Unustades sadame ja sihi sügavale lume sise. Tunnen kuidas mu all lume meri krobisev ja kauguselt mulle paistab mu õige sadam.
Need silmad ja lahkun tagasi vaatates endasse. Nähes ja tajudes endas soovi; „Ma tahan veel ...“
Nii mu õhtu vaikselt lõpuni sai ja nii ma igas hetkest lahkun kuhugi...
Palju õnne J.M.K.E.