Hull 10

Hullumajast põgenenud vang,
ennast unistustest tühja vedas,
need tal nii salakavalad,
purustavad alati südame siis
kui kõik tundub talle nii ilus.
Lohutust otsib vanalinnast
ta aina vandus kurja endale;
"Miks ma teen end oma südame ees...
idioodiks."
Karjus ta kakao tassi
lämbudes enda vihasse
pisaraid tal enam ei ole
ainult õhk hinge täitis
täitus ainult uute unistustega
kõik kordub taas
unistuste maal
silmade saalis
tunnede aasal
pöörades pea
reaalsuse eest ära
nagu hullunud vang
maailma eest
olles kõigest vaim
iseenda unistustes.

Hull 9

Hullumajast põngenud vang
luges taevas tähti
mis moodustasid sõna
BIOLAARNE
kas see on silmapette
või ilmsi
BIOLAARNE
lugede korra veel
jäi mõttese korraks veel
vaatas korra veel
heites pikali
nagu suvisele aasale
talve kevades
mõttes korra veel
BIOLAARNE...

Hull 8

Hullumajast põngenud vang
oma unistuste veinis
hinges laulab kevad
jää õhtusest hingustest
leiab kevad linnu
kelle käkistasid mõtted
süda suve kuust
soovides olla ta
igavene kaaslane öös
elu ilusamas öös
tundes külma kaisus
ärkas kevad talves
veini udus silmad
nägid lendamas hinge
lendamas naeratava kuuga
kaaslaseks ühes temaga

unustades ta sinna
leiab et kodu soe
ja patjal uni soe.

Kuu teda valvamas
salapärasel

Hull 7

Hullumajast põngenud vang
peas tuuline tühjus
roheline vapsik seal
lõhkus piirid
avas tee paranoiale

ta on tolgus
ta on rõve
ta on ilastaja

lõpuks saabus lunastaja
teda hakkas valvama
valguse kuri silm
ta hoiab teda
ta õigel teel.

Hull 6

Hullumajast põngenud vang
küsis endalt üksituses;
" Mis on ÕNN."
Kajas üle vanalinna
sisemiselt ta teadis
...seda vastust
...
"... olla masenduses
aga mitte kurb..."
See on ÕNN
Suure tähega
lahkudes vaikselt
...
The Vaulti.

Hull 5

Hullumajast põngenud vang,
tunneb üksitust,
ta näeb tundeid,
aga ei taju neid,
hoides ühe käega
......
aga ta ei tea ,
milliest ta hoiab,
võib olla
...
on see lootus.

Tema jaoks on maailm
...
ILLUSION.

Hull 4

Hullumajast põngenud vang,
lahkudes roosi kaisust,
avastades endast Nipernaadi,
suviselt kruusa teelt,
südames päikse viin,
taskus kadunud sõnad,
järsku tundes külma,
talve öö külm tuul,
avasid orjastatud silmad,
tõusin vananevalt hangelt,
uniselt edasi Nipernaadi teel.

Hull 3

Hullumajast põngenud vang
orjastatud silmade poolt
otsib ta ka vabadust
või kergendust
leiab vanalinnas roosi.
Vaikse punase roosi
vajub endasse
hinge kastis Black-ga
süda alustas Celebration-ga
...orjuses

Hull 2

Hullumajast põngenud vang
ta saadi kätte
ta muudeti orjaks
teda valitsetakse julmalt
valitsejaks valu
valu silmadest
säravalt naeratavatest
pruunidest silmadest.

Hull 1

Hullumajast põgenes vang,
ta ei ütelnud nägemist,
ega midagi...
vait lahkus vaikusse,
et püsivalt jääda ...
hinge.

Laupäeva õhtu.

Täna, 15 Jaanur sai J.M.K.E väga vanaks, nagu me kõik saame igapäev. Väga külmal õhtul ja kuidagi väga pahas tujus olen, enda puuris kinni.
Ma tahaks olla sisemiselt punkar, DM, kunstik, unistaja, romantik ja kõige muud milleks mul ei ole julgust. Ma olen õnnelik, et maailmas on J.M.K.E ehk Joodikud Moskva Kohviku Ees, aga kurb et ei läinud nende sünnipäeva kontserdile. Mul ei olnud julgust. Lihtsalt ei olnud julgust.
Õhtu on külm, nagu lugu „Külmale maale“. Mõttes elab soov minna surnuaeda, sest taevas on säravamas vaikselt naeratades kuu. Siis lähen ja läksin kui kustusid tuled, et olla hinge orjastab vaikne kuju keset lume valgust. Kelle on orjastanud maailma kaunimad silmad.
Kui astusin soojast majast välja, külma õhkkond. Naeratas kuu mulle omas soojas vikkerkaare värvides ümbrises, ehk sallis. Kuud ümbritses soojus ja need kõik värvid, mida me näeme vikkerkaarel. Udu mis laiutas põldudel, kui noored kaupamajas. Vaikuses end mu kaisu ronis udu ja püüdis peatad mind. Mu siht oli kindel, kui see et miski ei ole igavene. Mind ootas hääletus vaikuses surnuaed ja üle hangede libisevad öö valgus. Kuu paitas mu silmi ja kõrvu kostis imeline külmas praksuvad okste heli. Silmad tajusid enda ümber punast ja valgeid majakaid lume lainedes. Ma olen rauast vanane laev, kes meres vaikselt sihitult liikub. Unustades sadame ja sihi sügavale lume sise. Tunnen kuidas mu all lume meri krobisev ja kauguselt mulle paistab mu õige sadam.
Need silmad ja lahkun tagasi vaatates endasse. Nähes ja tajudes endas soovi; „Ma tahan veel ...“
Nii mu õhtu vaikselt lõpuni sai ja nii ma igas hetkest lahkun kuhugi...
Palju õnne J.M.K.E.