Hullumajast põgenenud vang,
ennast unistustest tühja vedas,
need tal nii salakavalad,
purustavad alati südame siis
kui kõik tundub talle nii ilus.
Lohutust otsib vanalinnast
ta aina vandus kurja endale;
"Miks ma teen end oma südame ees...
idioodiks."
Karjus ta kakao tassi
lämbudes enda vihasse
pisaraid tal enam ei ole
ainult õhk hinge täitis
täitus ainult uute unistustega
kõik kordub taas
unistuste maal
silmade saalis
tunnede aasal
pöörades pea
reaalsuse eest ära
nagu hullunud vang
maailma eest
olles kõigest vaim
iseenda unistustes.
No comments:
Post a Comment