Huulde kohtumine.

Päikse langemine tungis su silmades,
linna kohal kustub päike.
Siis lendu läksid ihad nagu kivi lingust
üle sügishambast püretatud asfalti.

Mees su selja taga tõuseb udus hallis,
nägu säravast silmitu ja meelas.
Südames aga soojalt suliseb kui allik
ainult rõõmu, iha, sensuaalsust.

Juba vaikselt sõjakad huuled tulid!
Aga kuidas leida endast ei?
Ta silmades mahlased huuled.
Ta palgel võimukad soovid.

Kui ju tunned seotud pinges,
tühjaks jäänud sõnu, kaotatud sekundeid näed,
huuled kohtumist, naeratust, tugevad surved,
haaravad sind äkki imesoojad käed.

Suule langeb huulte hellust hõõgab neste.
Irdub keha kehast, ju kaugel pingest.
Haarab et eemaltud su kaitse rüü ...
Rinnad mu silmad endale haarasid.

Sa vaikselt seisad, metsik iha pilgus,
rinna vastu surutud käsi.
Tunned, kuidas kehas iha hiilgub
sinu enda sisse tulla võis.

luule luulest

Ma jalutan üksi
pikki jõe äärseid kaldaid,
kus on sulast märjad puud.
Silmad päikest täis,
nagu suvekuudel heinamaal.
Päikese upuvad mu silmad,
püüdes leida sadamad.
Nõudlikult endalt küsides,
kes kontrollib minu süda.
Pealetükkivamalt nõuan vastust,
esitades teravamalt endalt küsimus,
nagu ma peaks teadma vastust.
Mu süda on puhas ehituskunst,
ühtne ja tugev monoliit.
Mis alati upub silmadese,
ma naudin seda apogeest olemist.
Nähes end peegel pildis,
kiirelt voolavas kevad vees.
Las upub süda,
kui hing.
Süda on alati võimalik päästa,
aga hing võib jääda jäädavalt.
Siis korraks piilus päike,
aga mõttes käis vaikselt,
kevad.

Luule luulest

Ma tean, et kuskil kaugel
on mere äärne rannik.
Mille tuultes seisab kohvik,
mis sama kaua olnud,
kui laindes igivanad kivid.
Ta on vana ja väsinud,
nagu hinged kes sinna tulevad.
Nad istuvad laua äärde,
vaatega tuulisele merele,
mille tasutal loojub päike.
Sama punane kui su huuled,
mida ma hoolega jälgin.
Salaja ja arglikult,
püüan su varjatuid silmi.
Tellin sooja jooki,
koos vaarika maasika küpsisega.
Ma tunnen kuidas päike
meid endale hoiab.
Tulgu kas või maailma lõpp,
aga ma ei hooliks sellest,
sest ma olen maailma lõpu kohvikus.
Enne kui lähen,
ütlen sulle salaja kõrva;
....
Ja lahkun vaikselt päikeses.