Kohting.

Kuidas näeks välja minu esimene kohting.
Ma olen üle 25 aasta vana ja esimest kohtingud ei ole siiamaani mu elus olnud, võib olla kunagi tuleb. Kuidas ma seda ettekujutaks. Minu väike fantaasia nägemus või unistus.
Mul töö juures on katlamaja, kus on väike moodne katel ja hullult palju ruumi. Seal on veel vanad katla küttja ruumid. Seal ruumis on väike aken, väga vana must lamp, tumedad seinad ja aken ees on trellid.
Mis ma teeks seal, ma viiks toa keskele väikse tumeda laua, mille peale panneks lumivalge laudlina. Laua keskele vaataks kolme harulise odava Triimari küünla jala ja odavad kassikullast küünlad. Laua peal on veel üks tuli punane õun ja palju maasikaid. Väga suuri ja magusaid, need on musta kausi sees. Kausil pikk mõra langev mõra,seal kõrval on teine suur kausi mille sees on vahukoor. Vahukoore peal on tume riivitud sokolaad ja mõned suuremad tükid sees. Nende kõrval on konjak või sambcuga, natuke jääd, siis veel kohvi või teed.
Taustaks on muusika valitud DM Exciter plaati pealt. Mis on vaikne ja rahulik, peale ühe loo, aga selle taustal võin teha mõned kiired liikudused ja teda suudelda, põsele.
Selle õuna jaoks on mul läikivad mustad alustaldrikud ja õuna lõikan pooleks, üks mulle ja teine talle. Noa ja kahvliga sööme selle õuna enda südames.
Toa nurkades panen küünlad, lõhnaküünlad.
Maailmas ei ole olemas ideealsed kohtingud ja kindlasti valin ma sellised lõhnaküünlad mis meid sealt välja ajavad, seal ruumist.
Lõpuks istume katlaruumis oleval trepil ja meie vahel on vahukoor maasikad. Käes kangema kraamiga ja silmad suunatud suurest aknast välja ööpimeduse. Kõrval tegutseb katel ja väljas sügis tuul täiskuu valguses. Mõtleme elus ja vaatame kaugustese, vaikselt endamis naerdes . Teades see oligi meie ideealne kohting.
Ma suudlen tema huuli, kui kustutan tuled ja saadan ta koju täiskuu valguse saatel. Sügis tuule hoiab meid enda kaisus.
Unistused on head.

Põhi point

põhi point on selles et ma ei kuulu kuhugi oma maailmaga, kui sügisese, ma ei ole punkar, ei ole emo, ei ole rokkar, ei ole kunstik, ei ole pohemlaane, ei ole hipi, ei ole naiste mees, ei ole ehitaja, ei ole gooti jne ma olen enda moodi ainulaadne, ma püüdsin olla sinu maailmas, püüdsin olla ingli maailmas, püüdsin olla musta neiu maailmas, aga need kõik jäid kaugeks ja kuidagi võõraks

Mõtted armastusest.

Mõtted armastusest.
Olen aastaga endast midagi avastanud, aga tekkinud küsimused, milleks seda kõige vaja on. Raske on leppida sellega, et olen üksik hunt keset tühja lagedat välja. Kus paistab ainult mulle valgustamas lumivalge kuu ja tema õed-vennad. Ma lonkides käin ja püüan tabada oma sisemist üksikut hunti, ehk saada kahe peaga hundiks. Niipalju kui see mul õnnestub.
Hunt, kes püüdis püüda saaki ja südames jäi neli sihtmärki, mida ma nii väga tahtsin. Neid oli neli. Kõik on mul luhta läinud, sest ma ei suutnud neid oma silmadega võluda. Seega jäi see ühepoolseks. Ma olin hunt, kes püüdis neid tabada oma vigase jalaga, aga ei suutnud, kolme jalaga ei suuda palju, on ju nii. Minu saak vaatas mind kui TOTU, et miks ma endale haiget teen.
Sain aru, et olen endale haiget teinud. Lonkava valusa jala valu lõi südames kui äike puuse. Puu, mis tundis tuule karmi hingust endas, enne lõpliku lööki.
Kõige hullem on see kui ma ise sain aru, mis ma teen. Sain tunda, kuidas üks inimene mind tahtis, aga ma põgenesin kui hunt saba jalge vahel. Tekkis kahtlus, järsku ma oleks samamoodi käitunud nende südames oleva saakloomaga. Kui oleks nad kätte saanud, kas ma siis ei oleks põgenenud. Ühe Ingli puhul võib olla mitte, teise kahe puhul kindlasti. Aga viimase puhul ma veel ei tea, lihtsalt ei tea.
Ma istun maha keset lagedat välja, vaatates kaugustesse ja vajun pikali maha loojuva päikesega. Panen hundi käpa enda pea peale. Sulen silma, sulgenud silmast langeb pisar suve soojale murule. Pisar, mis peegeldab minu sisemist last mängimas üksi palliga. Ta lohutab mind;“ Ära ole kurb, mängi minuga palli. Mul on igav ja palun mängi minuga.“
Ma vaikselt tema soovidele vastu tulles võtan pintsli ja hakkan vaikselt kramplikult uuesti mängima.
Mu sisemine laps toetub mu õlale ja lausub; „ Oskaks ma ka nii maalida, nagu sina, oleks ma palju õnnelikum.“
Vaikselt naeratan ja sama ajal langeb pisar, mille ma kiiresti ära pühin. Peas on mõte, elus on liiga palju häid asju. Igavesti tuuline tuul, soojad käed, värvid oma varjudes, vaiksed pilved , DM (depeche mode), helid mis kallistavad kõrvu, mu enda fantaasiad, sügisene kollane päike ja magusad kommid, nagu elu.

Ühe rööpaline raudtee.

Selles külmas ja karges hommikus on rööpal üks suund. Milles on tunda metalli kanged kargust. Samas ta ikka suundub sooja valguse poole. Leida endast seda südame soosjust, mida kõik otsivad siin elus.
Ta näeb ja tajub, et tema kõrval võiks paralleeselt kegi veel liikuda valguse suunas, nagu tema. Ta näeb teda hetkel ainult tulevikus, sest tal on hetkel silma klappi ees, ehk piiratud nägemine. Ta ei näe enda kõrvale, vaid enda oma rada, vaid oma rada, rada, egoistlikku enese õnne rada. Seda külma õnne, aga sisemiselt ta teab ja unistab seda sooja tuli kuuma õnne oma õlgadele.
Mida ta tundis siis kui ta tuli meie maailma. Lõõmavast soojusest tulisest kuumusest, ta tundis et on sündinud päikesest. Mida kaugemale ta sellest soojusest liikus, seda tühjana ja üksita ta end tundis. Kui tühi maailma ruum.
Samas ta teadis, et talle on kegi määratud, püüdles aina valguse poole. Teades et seal on tema õnne saladus, kui oleks vaja vaatad kõrvale. Lükkates kõrvale kõik muud, kui oleks ainult vaatade vasakule.
Ma tean, kui ta enda kõrvale vaatab, siis on ta silmad avatud. Näeb oma igavest õnne soojust, kui igavene paariline maailma lõpu.

Male unematiga.

Eksponeerimata õhtu male valge musta ruutulise laua taga, kus reas elu näinud tunded ja mõtted. Neid saavad hobune, lipp, kuningas, ettur jne. Minu vastas istub unemati. Tal käes seksuaalne läbipaistev klaas imelise värvi konjakiga. Sinna on kadunud palju taimi. Hõrk konjak,k elu avab jook.
Me sätime nupud paiga ja südames lööb sisikond oma vere mured päeva valgele. Küsin unematilt; „ Kas ma olen sulle tähtis ja oluline inimene.“ Ta vastab peale väikesest vaikust ja oma nupude paigaele pannemist; „ Kahjuks ei, aga sul on konjakid ja tulevikus tahaks endast maali. Nii et hetkel sa oled mulle oluline.“
Ma sulgesin silmad ja tundsin end kui traataias. Mida katab roniroos oma mustade roosi õitega. Okkad kui nõelad, mis lõikavad lihasse ja luusse.
Avasin silmad ja laususin; „ Teeme kõva kassitapu mängu ja võitaja saab selle mis tavaliselt.“ Unemati muigas vastuvõtlikult ja tugevalt mulle silma vaatedes; „ See tuleb mulle väga magus ja sulle vastik mäng.“
Hakkas püha mäng elu a surmaga. Liiga ilus, et jätta see enda teada. Akna taga on tuul ja tema kurb laul. Vihmal on muidu avatud südamega laul. Mul on valged ja unematil mustad tundega mõttega nupud. Lonksu konjakid ja mäng elule a surmale võib alata. Jaht unele ja tema liivaterale.
Jätkub...

Süütus.

Mis on selle maali sõnum, see peaks näitama ja mõtlema pannema, kus asub inimhinge kõige haavata omadus. Mida kaitseb inimene alati ja nii kuidas oskab. Kui peaks selle lahingu kaotama, siis jääb alla ka elule. HING = SÜÜTUS. ( ma ei mõtle seksuaalsed süütust, vaid inimloomuse süütust.) Mis on meile kõigil olemas sünnist saadi.
Mingil hetkel me kaotame selle suurel määral, alles jääb selline väike %. See on inimeste puhul erinev %. Mõnel jääb seda alles kuni 90% (need on vaimse puudega või muidu lollid) ja mõnel ainult 1%(kommulistlikut kurjategijad ja natsid). Kui me sellest % ära kaotame, et see läheb nulli või miinuses, siis me oleme lihtsalt surnud. Jumal tänatud, kes ikka suudab miinusega elada. See sammune süütus määrab hinge olemuse. Meie olemuse, et kas me oleme halvad või head või lihtsalt hall mass. Nüüd natuke maalist, nii nagu peaks, vist.
Seal on väga ilusa nimega neiu ja välimusega, vabandan selle neiu joonistus ise endast, ma arvan. Mina olen selle lihtsalt lõuendile üle kandnud, muidugi väiksed parandused on sees. Üldine mulje on enam vähem sama.
Ta on füüsiliselt alasti maailma ees. Tema süütust kaitsevad veel ainult käed ja materjalne omadus, ehk riie. (lisaks, me varjame ise enda tegelikuse süütust % materjalse, keha ja vaimuga.). Ta on nagu kaotanud osa oma % süütust. Vähemalt mulle tundub nii, see on minu arvamus. Ainult ma ei tea kui palju ja miks, ega olegi minu asi seda teada. Ma aiman, et haigus, mis vist ta surus voodisse, aga ma aiman ainult seda. See võis ka midagi muud olla. See on miski, mis sunnib meid elu üle järele mõtlema. Kui mõtleme, siis kaob loomuliku osana meie süütusest. See on loomulik ja vajalik. Lollust sellest vähemaks ei jää, aga võime seda varjata tarkusega.


@ seksuaalne süütus on ainult ajutine nähe, selle kao % on null. See ei anna midagi juurde ja ei võtta midagi ära. Miinus ja pluus, tulemus null.

Seks.

Väike minu fantaasia ja ma ikka ei ole nii puhas hing, vaid vallatult puhas hing.
Üks õhtu, üks täiskuu, üks koht, üks ja ainus kaunis neiu mustas. Üks suvine jaani kuu öö, mille taustal valge täiskuu särab, kui päike. Kuu lõpmatuse arv vendi ja õdesi temaga koos. Öö on vaikne ja rahulikult soe. Tunda on suve pöördumist sügise poole ja kuulda jalgade all romantilist teekruusa karbinad kõrbinad. Olles surnuaia värava juures, võtan jalast kingad ja sokid, nagu astuks koju. Neiu mustas võtab enda platvorm kingad jalast ja ta laseb mul enda sukkad jalats ära võtta. Algul ehmatan, aga ma teen seda suure rõõmuga. Sukkad mis ulatavad tal seeliku alla, mis on punavalge ruuduline. Mu käsi liikus kõrgemale kui vaja ja tundes kuidas mu käsi värises erutusest.
Sukka jalast talt võtan kui rüütel. Üks jalg põlvel ja neiu soe jalg minu põlvel. Minu liigutused on vaiksed ja aeglased. Minu silmad piiluvad neiu ööst musta värvi pesu seeliku all. Püksikude keskel asub tuli punane DM roos ja roosi vars liigub täpselt häbememokkade vormide vahele, mis on läbi püksikude näha selles pimetas kuu valgel ööl. Sinna kus algab elu. Soov on seda aina ligemalt näha ja tunda. Selleks ma salakavalalt kummardun neiu põlve suudlema. Kui olen põlve mustast sukkast vabastanud. Selle ajal kui ma tema põlve suudlen ja piilun tema püksikuid, tõmbab tema oma suve kleiti enda poole. Mulle tundub et ma rohkem näeks, nagu teaks mida ma tegelt sooviks näha ja tunda.
Ta naeratab mulle salakavalt . Üks jalg vaba piinavast, aga turvalisest sukkast. Sama teen ka teise jalaga ja aina kasvab soov mitte enam näha vaid tunda. Kui teine jalg vabast sukkast ja kingast, lasen tal istuda oma põlvele. Suudlen teda käele ja siis ahnelt kaela, aga huuli veel mitte, liiga häbelik. Küsin talt, kas oled valmis avastama õhtus lendlevaid energia tundeid kuu valgele valgus vihtade najal.
Tõusen püsti, talt vastust ootamata ja võtan talt käest, tundes et ta on valmis. Seda reedab neiu tuliselt kuumad soojad käed. Liikudes vaiksel sammul täiskuu valguses ja tundes kuidas me õhtuga üheks saame. Tuul puudutab meie juukseid õrnalt ja samm on kerge, nagu kantakse meid udusulgedes pilve padjatel.
Niiske rohi ja säravad tähed helendavad igavese loojumata päikse taustal, kus valguseks on tähed ja suuna näitajaks kuu. Meie vahel ei ole sõnu, vaid silmad ja palju ütlev kummaline vaikus. Mida mina vihkan, aga seal ma seda naudin. Ilma sõnateda pinge, ma tahaks teda haarada ja leida uks mis avaks tema südame. Ma tahaks osa saada tema soojusest. Liikudes aina sügavamale anarhilist õhtu aeda ja naudides maagilist kuuvalguse teatri mängu. Mida sügavamale vahepeatuse aeda jalutame, seda tugevamaks läheb soov unustada kombed ja lihtsalt tunda tema südame lööke enda vastu. Jõudes kohta kus kuuvalgus on õhku kirjutanud sissepääs mitte igaühele, vaid meile. Vana ja rauast rist looduse kohevas vaipkattes. Ta astub kergel sammul palju jalu risti najale ja sammub nooruslikult kergelt. Liigun neiu poole ja vaatan pidevalt talle silma. Jõudes kohati neiuga, haaran ühe käega tema puusast ja teisega algul õrnalt , aga aina tugevamalt tema kannikast. Ta katsub vastu ja pigistab mu selga, samal ajal toetades ristile. Üks tema jalg haarab ümber minu. Meie huuled kohtuvad aeglasti, et sealt edasi suudelda pikalt ja ahnelt. Tundes enda vastu neiu pringi ja erutanud rindasi. Ma ahnelt suudlen tema kaela ja ta hundilikult näksab mu kõrvu.
Ta lausub mulle salaja kõrva;“ Ära ole häbelik, ära karda mind, ma olen sinu ja ainult sinu.“ Seda kindlamini ma võtan teda, julgemaks lähevad soovid, et tunda teda endas.
Ma nööpisin ta alasti kuu valgele soojale valgusele, tundes tema naha sooja lõhna. Hetk hiljem tundsime end Adam ja Evana loodus aias. Tundes tema soojasi käsi ja keele erutavaid puutudusi enda kehal. Ma vastasin samaga, ahnelt imedes ta rinnanibusi ja mängides keele otsaga. See järel lükkasin ta vaikselt neiu vastu risti toetama ja ise laskusin põlvetele. Tõstes ühe neiu jala oma õlale ja teise lükkasin väljas poole, et avaneks maailma alguse uks. Liikusin tupele ligemale ja keele otsaga õrnalt liikusin mõõda sisse sääri niiskes tuppe. Erilise hoolega ja püüdes tungida keelega tema sügavustese, samas tundes tema hulluks ajavaid lõhnasi. Tehes kiiremaid liikudusi keelega, nagu püüaks rohkem sisse saada ja siis vaikselt üles liikuda. Minnes mõõda kõhtu ja tehes ringe ümber naba, nagu ringteel. Leides suuna, liigun mägede ja tuliste punaste huulde poole. Samal ajal liiguvad minu vallatud sõrmed häbememokkade vahelt sisse, tehes eeltööd minu kõvadusele.
Kuna ma sooviks oma oskamatust varjata, siis keera neiu seljaga enda poole, et siseneda talle seljatagant niiskese sõrmede poolt ette valmistatud end avanud lille õisis. Sisenedes nii jõuliselt tõukedega kui suudan. Lisades aina hoogu ja tunda neiu pehmelt sooja tagumiku ja käega veel mängida kõdistiega. Ta hingamine muutub raskemaks, aga tundes et ainult erutusest. Ta vaatab risti tipu ja sealt paistavad kuud. Vaikselt keerates pea minu poole ja lausub sõnad; „ Jõulisemad, kiiremini ja mehelikumalt, sa oled mees, aga näita kas sa suudad olla põrgu vürst.“
Minu liigutused olid veel ebakindlalt, aga vaikselt unustasin selle ja lihtsalt nautisin seda. Jääraligu järjekindlusega teen, et minna aina paremaks ja suudaks mina ja neiu seda lihtsalt nautida. Tunda kuidas põrgulikult palav on.
See oli liiga hea, esimene sisemine värin tuli kiirelt ja kähku, aga see ei ehmatanud neiud. Ta õrnalt mu kõvaduse puhtaks tegi ja uue hooga edasi misjonäriasendsi kasteheina pehmes murul. Ma vaatasin ta silmi, sügavale silma, nähes kuidas neiu silmade värv kuu valguses mängis. See erutas teda nii, et ma tundsin enda all maavärinad, nagu avaks end taeva ja põrgu väravad.
Ma tundsin kuidas kehad üheks said ja südamed kokku sulasid. See rohi muudus meie kaisutamise, hellituste ja õrnuste voodiks. Meid äratas päikse kerge kirglik suudlus meie põskedele. Neiu naeratas ja suudles põsele ja ma tundsin ... midagi mida ei saa kirjeldata.
Ma võtsin ta käest ja suudlesin teda ja laususin need kolm sõna.

Liiga valusad mõtted. III

Ma oleks või läheks (90%) 05.06.10 BFTV + "Swedish old-school EBM special" üritusele. Muusika on seal hea, saaks tuttavaks kahe inimesega, aga mul ei ole julgust. Ma kardan, et olen väljas pool seda elu, mis seal on. Mõni inimene ütleks; mis ma vingun, minne ja vaata.
Hetke tunne, et miks ma elan, mis õigus mul selleks on.
Ma ei taha minna kohta, kus on ainult võõrad ja tundmatu keskkond. Kõige suurem põhjus on selles, et kui mul ei ole kedagi seljataga või toeks. Siis ma ei suuda olla, vaid olla kusgil omaette nurgas oma jooki ja lihtsalt kuulata muusikad. Tulevad võõrad, keda ma ei tunne, taustaks muusika mis mulle meeldib. Nad lihtsalt võib olla rääkivad ja mina lihtsalt peaga räägin kaasa. Need keda ma natuke tunneks, on eemal omas keskkonnas ja olla nii hommikuni. Minna hommiku rongile, noh jah. Võib olla muusika oleks hea.
Ma usuks, et neid võõraid ei tuleks ka ümber, ma lihtsalt istuks ja vaataks nagu omas mullis kuidas maailm elab. Nautiks omaette muusikad, nagu parm, muusikaparm.
Ah mis ma ikka mõtlen, kui ei lähe, siis ei lähe. Ma usun, et see on koht kus on elavad inimesed, mitte huntid, stepihunt.
Ma olen vastikult imelik inimene ja ma vihkan end. Kurat see must masendus.
Ma ei tahaks veel alla anda, aga minu mull on nii täiuslik ja ilus. Ma võiks nende kuumade kätte nimele pingutada.
Ma tahaks olla oma maailma kangelane.

tunded

Olen voodis, taustaks DM ja nende plaat Exciter, mis on üks nende vaiksemaid plaate. Kaaslaseks on nii palju mõtteid, neid on alati palju ja suhtud harva on neid mõttega. Sain kokku väga ilusa neiuga, minu vanusega. Kõik oli nii täiuslik ja tema mõtte olekus maailm oli nii huvitav. Need mõtted ründasid minu südamese.
Ma ei tahaks kõige ära sõnada, aga esmamuljed on liiga head ja soojad. Hetkel tunnen, et ma võin kiirustada ja mõtlen juba üle. Nii ma võin endale jälle haiged teha.
Samas mis moodi ma siis ikka käituma peaks, olen parem mina ise ja las ma teen vigu, kui need on üle üldse vead. Kunagi ma ei tea, mis tegelt kellegi südames toimub ja vahest ei tea isegi mis minu südames toimub.
Parem olla ma ise ja lasta oma südamele mässata. Eks ma pean enda süda treenima, et see suudaks võidelda tagajärgedega. Pealegi milleks oma süda kiusata. Pannes teda puuri ja kastes jääkülma veega. Minu südamel on ka inimõigused lubatud, mitte ainult mõistusele. Mõistus võib fuck off käia ja las mu süda möllab natuke. Eks ma kutsun oma mõistuse siis appi, kui süda on üle pea jamates.
Lõpp järeldus on see, et ma lasen enda tunnedel möllata südames ja põhjus. Las ma tunnen natuke elu. Elu ilma valuda ei ole elu. Ma pean rohkem võitlema oma musta masendusega ja sealt leidma lahendusi.
Elu on liiga ilus ja kellegi käed on soojemad kui päiksel.