Hullumajast põgenenud vang

Minus voolab hullus
sisemisest vangi aknast
tummund elav fantaasia
paistab tohutu veerand kuud
alles jäänud meeleheite
lootus tõstab mässu
mustusse määrdunud hinges
raev raputab meeli
tõuseb kuri üksik täht
...
hullunud silmad vajuvad
jäätunud akna klaasile
heldumusest igatseb vaikust
hullus kisub pingule
ilu, valu ja võlu
selles lõpmatuses.

Lits.

Südame rühtm paljaks
keeled maiajaks.
Langegu su punased püksikud,
olgu teed ja veed vabad,
su vituses ihade mõttes.

Õhk haistab sensuaalsed haisu,
tunne lämbed viina õhku,
kui sa ahnelt suudled mu suud,
näksid huult pehmelt
nagu mu käsi
sügaval su tupes.

Sa saatalikult naeratad,
põrgulikult su käsi haarab,
minu FUCKi närusest keppidud munnist.
Selle juures on üks ainuke
hää asi,
mu käsi ei väsi su saatalikus
tuli kuumas vitus olla.

Vaatan su silmi,
tunnen su valgeid juukseid,
vaikselt sosistan kõrva;
„Ära unusta,
et käe ega eesti keele koht
ei ole olla su tihkes vittus,
vaid ette nähtud minu munnile.“

Hullumajast põgenenud vang

Roomas läbi unemaailmale
leidmata midagi
ainult eksib unistustese
väljapääses lume hanges
selguse tagab Isabell
tühjal lume väljal
lõpmatu helesinine
surnuid äratav tunne
saab karjuda
aga see kajab ainult
vajub põlvile
ehitab lumememme
hästi pisikese
pisikese
tekkelt on see
Isabell
lõpmatuse väljal.

Lits.

Ei saa olla tõsi,
su silmad juba kihavad,
silmapaar jälgimas su keha,
tõrksalt haaran su vitu.

Ma ei suuda end hoida,
haaran et purustada
ja vabastada,
su keha riiedest.

Tugevalt hoian rinda,
ahnelt imen nipu,
surun, pigistan ja muljun,
lõpuks lihtsalt näksin.

Käe leiab tee putsi,
ruumi on tervele käele,
tunda su tupe märgasi seinu,
suruda kätt sügavamale!

Käsi nusib litsi vitus,
su silmad mõnust pöörlevad,
ei suuda mu türa end hoida,
vaid vabastada sulle oma mahlad.

Mahl mis nirgub türast,
litsi punastele huultele,
soojalt piimajalikult kreemjas jobi.
Langeb litsi suhu.