Minu varju paigani (4/11).

Lõpmatude vihma sabina valgusse,
leian end kui maha jäetud hinge,
surun end oma mõtted kinni.
*
Seal on päike, kuu ja kallid tuulised pilved. Ma näen end seal kui varju, suurt kadunud last südames. Otsin sealt ja siit, aga leian selle koha majaga. Mille peal põleb õlilamp ja silma piiril lautavad tähed.
Seal peitavad minu süda ja hing, miks tee enam minuga ei ole. Miks?
*
Nii palju häid mõtteid jääb endasse,
aga seal rookatuse all nad on vabad,
vabadus mis kaob mujale,
on seal alles.

Minu varju paigani (3/11).

Selles lagedas väljal mängib tuul,
noore heina kiljed ja mürgel,
toimub salapärane suvine pidu.
*
Tuuled purjus,
heinad säravad,
kadakad naeravad,
päike meenutab,
pilved lõbustavad,
õhk jahutab,
tunded kuumenevad,
ja pidu õitseb.
*
Päike väsinult väljale langeb,
särama hakkab helevalges ülikonnas kuu,
pidu muutub aina kuumemaks.
Elagu õhtu.

Minu varju paigani (2/11).

Mõõda maad salaja roomab hein,
tuule joovastavas värskes lõhnas,
tuju küllusse rohelise värvi rikkuse.
*
See on armastuse värv,
punane kui huuled,
roheline kui vara kevad,
sini roheline meri,
tahkuvad pruunid maja seinad,
soojendav kuldne süda
ja värvid täis meloodiad.
*
Tuul mis ei vaja sihti,
ega käega katsutavad hiilgust,
vaid sisemist rõõmu ja rahu.

Minu varju paigani (1/11).

Minu süda igatseb seda tunned,
seda kadunud päikse tunned,
leidmata jäänud silmade tunned.
*
Seal liikuvad varjud,
seal langevad pilved,
seal vajuvad tunded,
seal kaovad hirmud,
seal puurivad tuuled,
seal lõhuvad lained,
seal mässab süda.
*
Ma püüan varjata seda tunned,
nii hoovamata tõusva kuu tunned,
endiselt püüan leida kellegi silmade tunned.